Koroona maraton

Pole päris päris ammu midagi kirjutanud, aga nüüd tundus paras aeg klaviatuurilt tolm maha puhuda ja koroona maratoni(Tartu Maratoni) muljed kirja panna.
Kui ajas tagasi minna täpselt 2 talve, siis oli see läbi aegade kõige kiirem sõit, ning seda mitte ainult liidritele vaid ka minule. Aeg oli siis suhteliselt tagant startides 3:24. Vaatamata sellele, et pidamine oli juba peale 10km kadunud, oli finišis nii kerge olla, et teeks või ühe ringi veel. Seega oli 2021aasta maratoniks ootused kõrgemad.
Samas on selle paari aastaga ka surfimaailmas üht-teist muutunud. Foil on nüüd teema ja sõidud ikkagi ainult 15 minutit. Seega sai juba eelmine aasta treeningplaane muudetud. Laias laastus- vähem väga pikki trenne, rohkem lühemaid ja intensiivsemaid. Kuna eelmine talv jäi suusa poolest vahele siis on 2021 esimene kui sai päriselt pildi ette, kuidas ettevalmistuse muutus suusavormi mõjutanud on. Enne Tartusse minekut sai vormi testitud kahel kohalikul sõidul- läksin sinna küll suhteliselt suure mahu pealt, aga need olidki plaanis rohkem tugeva trennina. Pöide suusasõit (30km v) sai korralikult puusse pandud suusaga, ning ega see määre seal suusa all ka eriti hea ei olnud. Saaremaa Maratonil (33km v) toimis suusk esialgu hästi, aga peale tulnud sula muutis raja pehmeks, mis jooksutas minu jäiga suusa korralikult kinni, nii et ei suutnud kiirematega kohe üldse tõusudel kaasa sõita. Nädal enne TM oli aeg puhata. Tegin mõned kerged klassikatrennid, ning enesetunne läks ka vaikselt paremaks.VO2 max oli ilusti 70 peal. Samas polnud seda tavalist maratoni eelset tunnet /ärevust, sest igalt poolt muud ei kuulnud kui koroona ja koroona. 2 päeva enne maratoni käisin ka ise testil ära, õnneks oli negatiivne, nii et sain rahulikult starti minna.
Laupäeva hommikul vurasin varakult Tartusse, et suusad määrdemehele ära viia. Seejärel võtsin välja oma stardinumbri ja suundusin Elvasse, kus mul oli majutus üsna lähedal maratoni finišile. Sain rahulikult puhata, pastakauss süles, ja vaadata telekast laskesuusatamise MM-i. Vahepeal käisin tegin ise ühe kerge 30min lõdvestusjooksu, võimlesin, venitasin ja siis söin edasi. Uni oli hea, ärkasin värskena 6:00, võimlesin natuke, korralik hommikusöök sisse, ning oligi juba aeg end peoks valmis sättida. Kuna seekord sai valitud veidi teine strateegia, siis viisin auto finišiparklasse ja sain sealt maratonibussiga Otepääle starti. Poolel teel aga avastasin, et oli jätnud telefoni autosse… ja mul oli vaja helistada määrdemehele, et suusad kätte saada. No palju õnne! hea algus! Otepääle jõudes viskasin jope maha ja hakkasin kohe soojendusega peale- ehk sörkisin mööda parklat ringi, lootes , et leian määrdemehe ülesse või märkan mõnd tuttavat kes saaks telefoni laenata. Õnneks sattusin üsna ruttu saarlaste pundi otsa, kes lahkelt kohe aitasid. Peale mõningast viivitust olid suusad käes, ning aeg starti sättida. Tegin korra suuskadega ka staadionil proovi- tõmbas kohe korraliku paki alla… tore. Tegin suusa puhtaks proovisin jäljes uuesti, ning toimis- ju siis tuleb täna ainult jäljes sõita. Viisin oma riidekoti pakiautosse ja suundusin starti, kui avastasin et olin prillid ette jätnud. Jooksuga tagasi, prillid kotti ning uuesti starti. Kui stardikoridoris suusad maha sain, avastasin et olin geelid maha jätnud… ja ainult 2-ga mis mul joogivöö vahel on, ei vea ikka kuidagi välja. Jälle jooksuga pakiauto juurde, võtsin geelid ning tagasi stardikoridori. Ruumi oli stardis seekord mõnusalt palju, nii et minu ainus mure oli see, et nüüd suusad ikka toimiks ja rajal kliister kohe pakkima ei hakkaks. Kohe esimesel tõusul oli raja ääres julgelt 10+ sõitjat, kes võtsid suusad alt, et sealt lund maha kraapida (ja nii igal tõusul). Täpselt sama jama… kliister all ja nii kui jäljest välja tuled on pakk all. Peale mõnda kilomeetrit hakkas rivi pikemaks venima, ning sõit läks käima. Nüüd oli uus probeleem. Eelmisel ööl maha tulnud lumekiht+ sula on kõik jäljed kenasti ära katnud, ning sõita saab ainult seal kus ees on keegi juba läinud. Peale 5-6 km oli järgi ainult see 1 jälg kus sai sõita. Nii kui kõrvale astusid, siis praktiliselt seisid. Mida nüüd teha kui ees uimerdatakse? Proovisin paar korda tõusul kõrvalt mööda joosta.. iga kord hoidsin hinge kinni et pakki alla ei võtaks. Paar korda õnnestus ikka korralik klots alla koguda, nii et ei jäänud muud kui tõusu lõpus hakata suuski puhastama. Seejärel proovisin järgmist varianti. Teha korralik paaristõuke spurt, et saaks eessõitjast mööda- töötas, kuid meeletu energiakuluga. Niimoodi grupis loksudes ja siis jälle spurtides läks oma 20-30km. Siis hakkas natuke hõredamaks rivi jääma. Kui sõita oli jäänud veel 20km tundsin, et nüüd on energia otsas. Mitte et oleks üle pingutanud ja haamri saanud või lihased krampi tõmmanud, lihtsalt paak oli tühi. Võtsin ära oma viimase geeli, mis oli tegelikult mõeldud viimaseks 10km-ks, kuid muidu oleks ikka raskeks läinud. Viimases vaheajapunktis otsisin juba süüa, et natukenegi energiat saada. See aasta tänu koroonapiirangutele, oli kõik pandud topsidesse, nii et oli võimatu näha kus midagi on. Käisin läbi mitu lauda, aga kõik kehitasid õlgu et ei nendel küll pole. Lõpuks viimase laua juurest sain vähemalt paar tükki soolakurki, mis küll eriti kaloreid ei anna, aga no tagasi ei hakka ka sõitma. “Kihutasin” siis edasi… energia täiesti 0. Praktiliselt roomasin edasi. See viimane 10 km siledat maad, kus paaristõugetega hoogu anda, ning mis on tavaliselt olnud see minu “koht” oli seekord ikka oi-oi kui raske. Vasakult ja paremalt libisesid sõitjad mööda, aga ma olin nii kustunud, et ei suutnud isegi tuulde võtta. Vaatasin ainult oma suusaninasi ja lohisesin kuidagimoodi autopiloodi peal edasi. Ühe korra suutsin isegi siledal maal paaristõukeid tehes omale kepi jalgevahele panna ja kõhuli käia. Iga kilomeetri sildi juures mõtlesin, et ei liiga palju.. nii palju ma küll ei jõua. Aga lõpuks oli finišisirge käes, ning vajusin allamäge lõpuni ära. Lõpuks aeg 3:48 ja koht 235. Kaotus kogunes võitjale 45 minutit, millest 10 tuli viimase 10 km-ga… siledal maal kus oli vaja ainult paaris lükata! jube.. aga no mis sa teed.. peab järgmine kord paremini.
Kindlasti mõjutas tulemust see, et olen oma ettevalmistust surfihooajaks muutnud.. ning seetõttu ei kannata lõpuni nii hästi kui varem. Võib küll ju jõudu ja kiirust rohkem olla, aga sellistes tingimustes kus peab rongis loksuma, ning siis mööda spurtima, sellest väga kasu pole. Kindlasti polnud mul suusk kõige parem.. aga samas oligi raske ilm kus õiget varianti valida, ning näha oli et probleeme oli paljudel. Kindlasti oleks lõpus olnud rohkem energiat kui oleks teinud juba varem joogipunktides peatusi, ning midagi süüa võtnud. Või kui oleks kasvõi ühe geeli rohkem kaasa võtnud. Seega olekseid on palju, rahule jääda kindlasti ei saanud, nii et nagu öeldakse- mis sitasti see uuesti.
Nüüd on sula juba peal, ning aeg hakata vaikselt surfihooajaks valmistuma!