Tartu Maraton 2019

Taas aeg talviseks laulupeoks, mis on olnud ka juba aastaid minu talvise ettevalmistuse osaks. See aasta on see ettevalmistus läinud ikka väga üle kivide kändude- küll on olnud haiguseid küll muid asju miks ei saa päris nii treenida kui tahaks. Kõige hullem on see olnud et viimased poolteist kuud on olnud kuidagi selline kahtlane tunne sees, et päris terve nagu ei ole, samas haige ka pole. Lõpuks 2 nädalat enne maratoni jäin päriselt haigeks. Ega muud kui käik välja ja võtsin rahulikult- Mõned trennid tegin, aga ei miskit erilist. Paar päeva enne valmistasin suusad ette, ehk esimest korda määrisin maratoniks suusad ise. Selleks ,et riske hajutada tegin see kord ainult libisemise osa, eriti veel kuna lubas 0 ringis ilma, mis on pidamise osas väääga keeruline. Pidamise usaldasin spetsialistidele, ehk suusahullud/ Teppan. Laupäeval sõitsime juba Tartu, kus sai kätte stardinumbri, ning siis edasi Elvasse, kuhu oli võetud majutus. Õhtul pasta sisse, eesti laul telekast ära vaadatud ja magama ära. Magada muidugi ei saanud, nagu enne maratoni ikka- ei tea mis müstika see on. Mitte et oleks starivärin sees vms, lihtsalt pole väsimust.6:30 äratus, puder ja võikud sisse, ning autoga Otepääle starti. Paraku läks sättimise peale natuke kauem, liiklus tihe ja parklad päris täis, nii et jõudsime ainult tunnike enne starti kohale. See tähendas et stardikoridoride avamiseni oli ainult 30 minutit, ning kes see ikka tahab oma grupi lõpus olla. Käisin proovisin korra staadioni tõusul kas suusad peavad- pidasid, ning siis läksin viisin juba suusad stardikoridori ära. Siis viimased toimetused /soojendused ja oligi aeg suusad alla panna. Kõik oli juba valmis, kui 2min enne starti keegi minu selja taga kisama pistis. Selgus, et härra Hermaküla-l ei sobinud suusad ja saapad kokku, ning pani jooksuga minema. Kõik vaikselt muigasid, et kuidas selline asi üldse võimalik on, et sinu saapad ja suusad ei sobi kokku? pole siis varem proovinud? või pole hommikul proovinud kas suusad libisevad/peavad? Igatahes kõik valmis..3..2..1.. ja läks! Kohe esimestel kilomeetritel oli selge, et seal taga otsa startides väga kaugele ei jõua. Mitmed korrad jäin väga kehvasti karpi ja kuhugi minna polnud. Mõtlesin omaette, et ei hakka rapsima, muidgu pärast suusad/kepid puruks või siis annab haigus ja/või kehv ettevalmistus tunda ja saan hoopis haamri. Loksusin seal 10km matka tempos, kui hakkas vähe hõredamaks minema ja sain järkjärgult tempot tõstma hakata. Esimesse TP-sse jõudsin 39minutiga(12km), ehk siis oma tasemel sõitjatele,kes said ees varem õige tempoga sõitma hakata, kaotasin ca 7-8minutit! Koht oli 664- stardis 713. TP-s peatuma ei hakanud vaid lasin edasi. Kuna pidamine oli selleks ajaks pea olematu siis korra käis mõte peast läbi, et äkki oleks pidanud seisma jääma ja laskma pidamist korrigeerida.. aga ei. Kõige raskem hetk oli tõus harimäele (TM kõige kõrgem punkt). Vahelduvsammu polnud mõtet proovidagi. Proovisin siis raja kõrval pehme lume sees joostes natukenegi suuski pidama saada, aga ikka iga 2-3.samm libises täiega tagasi. Kui niimoodi kets all ringi käib siis on pulss täiega laes, aga edasi ei liigu. Sain aru et nii kaugele ei jõua ja hakkasin paaris lükkama. Kui lõpuks harimäelt alla sain oli ikka täielik nauding. Suusk oli niiiiiii mega libe, et enda ümber sõitnud sportlastega võrreldes, ei libisenud ma natuke paremini, vaid ikka korralikult paremini. Enne kui arugi sain olin järgmises TP-s ja koht juba 543. Mõtlesin, et proovin kaua nii paaris lükates vastu siis pean, kui lõpuni ei kesta siis jään seisma ja lasen pidamist alla panna. Endalegi üllatuseks sain väga mõnusa rütmi sisse, kaassportlased tulid selg ees koguaeg vastu. Tõusudel oli natuke punnitamist paaristõugetega, aga ei midagi hullu. Kuidagi väga kiiresti tulid joogipunktid.. 32km peal olin ajaga 1h46 (490.) ja mõtlesin et kui nüüd sama hooga jätkata, siis peaks see kolme poole tunni kanti aeg ära tulema, mis oli minu ideaal eesmärk enne haiguseid jms. 39km peale jõudes olin juba 453, 46km peal 429. 53km peal 409. Selleks ajaks oli tunne juba päris kindel, et pole probleemi, pean vabalt lõpuni paaristõugetega vastu. Mida rohkem Elva poole, seda rohkem oli aga metsavahel väga väga jäiseid kohti, kus oligi puhas jää, ning kus oli tükk tegu et püsti jääda. Õnneks suutsin suuskadel püsida, ning iga tõukega tulid eessõitjad aina lähemale. Kui 6km oli veel minna, siis hakkasin vaikselt tempot juurde kruttima, 2km enne sain aru et enesetunne on nii hea et võin vabalt veel juurde panna, ning ka väikse lõpuspurdi teha. Lõpuks finishis 383.koht ajaga 3h24min, mis on minu isiklik rekord pea 40 minutiga. Enesetunne oli selline et laseks rahulikult edasi. Polnud nagu üldse väsinud. Väga super päev ja sõit!! Lõpuks sai ka see 4h piir alistatud, aga seda nüüd poleks küll oodanud et nii kiire sõit tuleb. Igaljuhul vägev emotsioon taaskord ja järgmine aasta saab juba tunduvalt parema kohapealt startida!