45. Tartu Maraton

Ahoi! pole ammu kirjutanud, aga taaskord on põhjust kirjutada, sest toimus traditsiooniline talvine laulupidu e. 45. Tartu Maraton. Vaatamata sellele et viimase 2 aasta jooksul olen realselt 5-6 korda ainult suusad alla saanud, panin juba sügisel nime maratonile kirja ja isegi majutuse Otepääle bookisin ära. Kaua sai seda lund oodatud, aga nii kaua tuli usinalt üldfüüsilisega tegeleda ja numbrite järgi tundus kõik super. Kes kasutavad moodsamaid pulsikellasi saavad vaadata seal oma jooksuindexit, mis peaks näitama midagi VOmaxi sarnast. Viimane trenn enne maratoni näitas mul 70 (59+ on kella järgi “eliit” tase). Suusatrenne sai tegema hakata alles jaanuaris, kui tuli paariks päevaks kerge lumekiht maha. Suuskade alt muidugi saepuru lendas, aga iga võimaluse kasutasin ära. Korra sai käidud ka Jõulumäel, et natukenegi normaalsel rajal ja klassikalises stiilis sõita. Pikk jutt kokku võtta- ega see suusavorm kuigi hea ei olnud. Sellele vaatamata, lootsin alla 4h lõpuks ära sõita, sest 2 aastat tagasi kui viimane kord maratonil osalesin, jäi 1minut puudu. Kuna talved on olnud sellised nagu nad on, siis oli osalejaid ka kõvasti vähem, ning seetõttu ka stardinumber päris korralik- 600.
Kohale sai mindud juba laupäeval, et teha kerge lõdvestav trenn ja viimane suuskade test, et kõik ikka toimiks. Kohe esimestest meetritest oli selge, et ega midagi head tulemas ei ole, sest arvestatavalt oli värsket lund rajal, mis tegi libisemise üsna kehvaks. Samas ega seal ei libisenud ükski määre paremini. Peale suuskade testi kerge pasta sisse ning magama ära. Esimest korda sain enne maratoni end rahulikult välja magada. 7st ülesse, hommikusöök ja kohe staadionile, et korralik soojendus teha. Soojendus tehtud, hakkas võistlus juba pihta, sest 30 minutit enne avati stardikoridorid ja suusad olid ju vaja võimalikult ette saada. Kõige agaramad olid juba 30 sekki enne õlg-õla vastas trügimas, sest kujuta ette kui peaks panema suusad 2m tahapoole. Ma võtsin suht rahulikult ja sain ikkagi esimesse ritta. Veel viimased ettevalmistused ja läkski sõiduks.
Kohe esimestest meetritest peale oli selge, et saab olema raske, sest rada oli pehme ja tõusudel oli rada pudrune, kus ei pidanud ega libisenud midagi- lihtsalt sumpasid. Endalegi üllatuseks sain päris rahulikult esimesed kilomeetrid läbitud ja isegi veidi ette poole. Juba 3-4 km möödudes hakkas tekkima rivi, mitte ei sõidetud laialt 8s jäljes. Põhjus lihtne- ees oli sõidetud 2 rada puhtamaks ja kui kõrvale astusid, siis tuli meeletult vaeva näha et ette poole saada. Sain omale üsna head jänesed ette, kes hoidsid tempo ülal ja tõusid koguaeg ette poole. Paraku lõppes see hea sõit juba 10km peale starti. Peale ühte tõusu jooksid 2 rada kokku ja selleks et kõrvalsõitjaga mitte kokku põrgata tegin väikse hüppe kõrvaljälge. Maandudes käis raksatus ning suusk pani minema- klamber puruks. Mõned krõbedamad sõnad, suusk kätte ja ühel suusal edasi. Kuna esimene TP asub alles 12km peal, siis tuli ühel jalal uhada 2km. Meeletud massid kes kõik mööda voorisid, aga pooleli ei hakanud jätma. Nagu tõukekelguga panin raja kõrval edasi. Eriti keeruline oli allamäge, sest jälge väga polnud ja tasakaalu hoida keeruline. Lõpuks kui jõudsin TP-sse siis vuhisesid mööda juba üsna suured numbrid ja rahvast oli palju. Trügisin otse läbi massi sest teadsin et peale toidulaudu on “suusaabi”. Viskasin oma suusa sinna, sealt anti sarnane suusk vastu ja leegid. Kohe läks kõvemaks rapsimiseks sest kaotatud oli ca 15-20 min. Nagu juba varem mainisin siis keskmised 2 rada oli ainult sõidetavad, ning kõrval tuli meeletult jõudu kulutada, et ette poole tõusta. Üsna pea hakkas peas ketrama Ott Tänaku lause Rootsi rallil: ” viimasel 6km pole vist küll kunagi sahk käinud”. Maratonil tundus aga, et mitte ainult viimasel 6km polnud traktor käinud, vaid ka esimesel 58km. Omamoodi naljakas, aga realsus nii oli, sest kui keskmistel radadel grupis istud, siis võis suht rahulikult võtta, ning laskumistel pidi isegi pidurdama, samas kõrvale astud siis ei teagi kas jaksad üldse mööda sõita. 25km peal hakkas juba tunda andma see rapsimine ning võtsin esimese geeli, ning otsustasin, et möödasõite teen edaspidi ainult tõusudel- ülejäänud aja istun grupis. Väike lootus oli, et ehk Elva poole jõudes muutub rada jäisemaks, sest seal tavaliselt väga palju lund pole. Aga mida ei tulnud oli parem rada. 46km peal oli tunda, et hakkab raskeks minema. Mitte et mootor ei jaksaks vedada, vaid lihtsalt keha oli energiast juba tühi. Viimases TP-s võtsin sisse ka magneesiumi shoti, sest lihased hakkasid kangeks tõmbama. Suurt leevendust ei tulnud, aga õnneks hullemaks ka ei läinud. Paraku need viimased 10 oli juba väga raske. Nii raske polegi kunagi olnud. Naljakas oli see, et paaristõuge oli selgelt kiirem kui vahelduvsammuga sõit, aga kuna enam ei jõudnud väga lükata siis tuli proovida vaheldumisi mõlemat. Paaris lükates, tundus et liigun justkui aegluubis, sest see kiirus oli olematu, heal juhul 10km/h. Samas kiiremini ka ei jõudnud. Aga huvitav oli see, et keegi mööda ka ei läinud. Lõpuks tuli see päästev finishisirge ja kannatusterada oligi läbi. Lootuse alla 4h sõita, matsin maha juba suusaklambri purunemisel, aga see aasta jäi tulemuseks 4h29min. Koht 785, ehk selgelt tagapool kui alustasin. Kõige kurvem on vaadata aga finishiprotokollis numbreid kelle tuules kuni suusa purunemiseni istusin- aga need oleksid ei maksa enam midagi. Keskmiseks pulsiks näitas kell ainult 161, aga eks see oli sellest, et lõpus olin energiast tühi ning ei jõudnud enam liigutada.
Kokkuvõtteks sai selgeks see, et tegu oli läbi aegade kõige raskema maratoniga( juba liidrid sõitsid ca40min aeglasemalt kui tavaliselt). Kaasa ei aidanud ka see, et suusatatud on jube vähe- eriti klassika stiilis, ninng see et korralik üldfüüsis on all just väga palju edasi ei aita. Nii et kui keegi järgmine aasta plaanib maratonile minna siis soovitus oleks see, et 200+km võiks ikkagi suuska all olla, millest pool klassikas.
Igaljuhul number jälle kirjas, medal käes ja surfihooajaks tugevam.
#mis sitasti see uuesti