Neljas nädal Tenerifel

Nädala algus jätkus samamoodi nagu eelmine lõppes, ehk tugevate tuultega. Esmaspäeva hommikul olime kõik ootel- kas saame sõita või mitte. Kell 10 tuli sõnum, et ei hakata kaatriga ja sõitjatega riskima nii tugeva tuulega nii et kõigil vaba päev.  Käisin ennelõunat ära saalis, lootuses et ehk pealelõunat annab tuul veidi järgi ja saame natukene vähemalt testida. Umbes 2 aegu andiski järgi. Läksin randa, panin kõige väiksemad asjad kokku (ehk 6,4), kuid kõik kes merel käinud väga optimistlikult sellele ei vaadanud. Panin high end setingud peale ning vette. Esimese meetriga oli kohe selge et tuult on igatepidi üle. Kogu sõit, kui seda niimoodi saab nimetada, toimus justkui foilides, sest asjad lihtsalt lendasid minema. Mõne üksiku siledama koha peal sain ainult peale tõmmata. Kuna jalg andis ka veel tunda siis ei hakanud riskima ja loobusin varakult.

Teisipäeval oli ilm parem ja 11st esimene start. Taas 6,4 ja väike laud. Olin üsna rahul kuidas asjad toimisid, nii et sain rahulikult sõidule keskenduda. Teises fliidis koguaeg esimeste seas. Õnneks oli pundis ka üks noor norra kutt, kes sõidab sellise tugeva tuulega üli hästi, nii et pidin ikka pingutama, et kindlalt järgmisteks sõitudeks paremasse gruppi saada. Edasi esimeses fliidis läks juba päris ralliks. Kuna minu väike laud on 106l ja teistel 99l siis oli küllaltki keeruline kiirusega vastu saada, samas kui sileda lainevahe leidsin sõitsin sama kiirelt. Ei teagi kas väsimusest, aga üha enam avastasin, et ei saa õieti seda väikest g10 uime pidama. Küll läks sirge peal spinni küll jibeides. Võimalik, et lihtsalt grupi sees sõites on chopp juba nii hull, et ei vedanud välja. Peale pausi otsustati esimest korda ka vasakuga starte harjutada. Kiirendusmaa on muidugi 15-20 sekki ja esimene sirge küllaltki lühike, aga asi seegi. Proovisin enamasti ülevalt kaatrist startida, kuna oma väikse uimega poleks ilmselt alt tulles lainetega välja vedanud. Otsisin lihtsalt ilusat puhast lainevahet et siis sellega alla sõita. Enamasti ma välja ei vedanud, või olid teised lihtsalt nii kiired, kuid ühes sõidus õnnestus see ideaalselt. Järsku olin märgis 1-2, nii et maailmameister ise oli minu all, ning hakkas mind märgist välja suruma. See tal ka õnnestus. Sattusin kehva koha peale, sõitsin lainele tagant sisse ja läksin ujuma. Vaatamata sellele, andis selline väike sähvatus lootust, et saab võidu sõita küll. Mida sõit edasi seda rohkem väsisin ja hakkasin sisse käima, kuid punnitasin 17 sõitu lõpuni ära.

Kolmapäeval oli justkui tellitult vaiksem tuul, kuna mul veel 8,6 vaja paika sättida. Randa minnes oleks küll tahtnud panna 9,3 mis toimib super hästi, kuid jäin ikka 8,6le. Kohe peale minnes oli selge et tuul on lahja ja puri on raske. Teises grupis sõites samas justkui konkurentsi polnud. Sain esimese stardi kohe OCS-i ja ülejäänud võitsin kindlalt. Tuul aga muudkui vaikis ja keeras. Nii et lõpuks oli vasaku halsiga meeletu allatuul ja paremaga täis krüss. Peale pausi uuesti peale minnes tundus asi sama kehva kui enne. Tegin purjes küll mõned muudatused, kuid paremaks ei läinud. Tugevamas grupis nii aga sõita ei saa. Stardid kehvad, kiirust polnud, jibeid ka kehvad. Sõitsin enamus sõidud 2 sirget kaasa, ning läksin siis kalda alla asju sättima. Proovisin kõik võimalikud variandid läbi, kuid ei midagi, nii et sõitudest polegi mõtet kirjutada. Peale sõite sain proovida ka teisi maste. Ehk grammike oli parem, aga polnud ikka see mida tahaks. Samas olen selle sama purjega siin küllaltki normaalselt sõitnud, nii et ei tea mis toimus. Kokku olin vees 5h, kuni lõpuks oli energia täiesti nullis ja hakkasid juba krambid peale tulema. Pärast korteris selgus, et kõikidel lohetajatel oli olnud ka imelik päev- sest tuul oli olnud… imelik. Ei teagi kas asi oli siis selles (ometi teised ju liikusid) või väsimuses või lihtsalt halb päev…

Neljapäeval liikus siia „calima“, mis toob suve siia Kanaaridele. Tuult polnud, päike paistis ja temp oli +40C. Võtsin ennelõunat ette väikse matka San Isidrosse, mis on El Medanost u5km ülesmäge. Ainult ülesse minek võttis aega u 1h15, ning tundus justkui kõnniks terve see aeg mööda treppe ülesse poole. Alla tulek oli küll lihtsam, kuid soe ilm ei teinud midagi lihtsamaks. Pealelõunat kui temperatuur oli juba alla poole liikumas (ainult +37) meelitas Ranno mind jooksma, kuna tal oli see viimane päev siin El Medanos, ning uus huvitav rada vajas avastamist. Alustasime samal ringil mis tavaliselt, kuid edasi läks mööda mäge ülesse. Tundus et tegu oli vana vulkaaniga vms. Igatahes peale paari kilomeetrit hakkas juba raskeks minema. 37 kraadi, päike paistab, jalad kõik ammu katki höörutud, ning selle lisaks veel ülesmäge. Üleval mäeotsas tegime tiiru ümber kraatri vms, ning väidetavalt oli väga ägedad vaated. Mul polnud nautimiseks aega, sest oli vaja kuidagi jalgu liigutada et edasi joosta. Kui lõpuks tagsi oma tavalisele ringile jõudsime oli minu tempo juba selline, et oleks võinud samahästi käia. Kokku lõpuks 10km ring mägedes sellise kuumaga, kõige lihtsam ei olnud.

Reedel läks Calima edasi. Hommikul kell 7 näitas termomeeter juba +26, nii et oli teada mis päeva peale tuleb. Kuna mul kuluski puhkepäev ära siis võtsin rahulikult. Laupäeval enamvähem sama teema, aga lõunaajal käisin tegin kerge ujumistrenni ookeanis. Päris mõnus oli sellise kuumaga vees sulistada. Pühapäeval oli aeg kodupoole liikuma hakkama. Ilm tundus ideaalne- päike paistis, soe, tuul puhus, ilus laine ka… kahju kohe lahkuda. Aga paraku nii on ja aeg mõned nädalat puhata ja siis jälle täiega trenni, et hooajaks vormi saada