Kolmas nädal- Märgid

Nagu prognoos lubas algas nädal tuuliselt, ehk siis sain esimest korda 7,1 kokku rigada.

Kui korra pealkirja juurde tagasi tulles, siis teavad/usuvad paljud mingitesse nö märkidesse, mis kuidagi peaks meie tegevust suunama. Minul hakkas see kohe hommikul pihta. Tavaliselt tõusen üsna vara ülesse, lähen jalutan veidi rannas ja võimlen. Täna hommikul magasin veidi kauem ja üldse kuidagi ei tõmmanud välja. Edasi randa minnes ja esimest korda 7,1 ülesse rigades tundus kõik minevat plaani järgi. Olin esimesena valmis vette minema, et asju veidi sättida enne kui kihutamiseks läheb. Kui siis alt lõpuni peale tõmbasin käis pauk ja mast lendas topist välja. Kuna tegu uue asjaga siis oli topp nii jäik alles et kuidagi ei tahtnud see topp paika jääda. Lõpuks kui asja paika sain läksid teised juba vette, ehk siis max 10 mintsa oli aega. Tõmbasin uuesti alt peale, käis jälle pauk- ots läks puruks. Polnud kõige uuem ots ka, nii et tundus selline loomulik värk. Tagantjärgi oli see juba teine märk, et pole mõtet vette ronida (kolmas kui hommikust väsimust ka arvestada).  Selle asemel et märke näha vahetasin jooksuga otsa ära ja kiiruga vette. Väga napilt jõudsin üldse starti, kella ega muid stardi eelseid asju ei jõudnud ilmselgelt enam teha. Teiseks stardiks olin juba valmis, aga kohe üldse ei saanud liinile pihta- kohe ikka väga kehvad stardid. Märkides käisin sisse, teiste sõitjatega põrkasin kokku (rohkem kui korra) ja üleüldse ei sujunud ükski asi. Neljanda sõidu ajal jooksis puri järsku ülesse, nii et halssi enam vahetada ei saanud. Tiksusin vaikselt kaldale. Selgus et juba järgmine ots oli puruks läinud- tutikas! Kuna see tundus juba kahtlane hakkasin lähemalt uurima. Selgus et üks rullikutest oli vigane, ning söi otsa kohe puruks. Kuna midagi kohe teha sellega ei saanud panin 6,4 ja lootsin et ehk veab välja. Järgmised 5 sõitu et toonud midagi uut- kehvad stardid, märkides käisin sisse ja teistega põrkasin kokku, nii et kui 10 sõitu tehtud otsustasin ära lõpetada- kõik märgid lihtsalt näitasid et pole mõtet punnida. Kaldale jõudes selgus et ka sellel mastijalal oli alt ots juba purunemise äärel, aga tegu oli vana otsaga.17022316_1630401363643068_5733935821526264929_n

Teisipäeval oli juba vähe parem päev. Tuult grammi rohkem, nii et sain 6,4ga ilusti sõita. Ainuke murekoht oli see, et polnud päris sellist kontrolli nagu tahaks et täis kiirusega sõita- ilmselt liiga suur uim. Sellele vaatamata olin teises grupis esimeste seas, sain mõned väga ägedad sõidud kus lasime terve raja külg külje kõrval ja võitlus käis viimaste meetriteni. Peale pausi juba tugevamas grupis, mis tähendas seda, et oli vaja ka rohkem kiirust et konkurentsis püsida. Panin oma G10 väikse uime alla, mis peaks väikse purjega paremini sobima. Vette minnes oli aga selge et tuul hakkas vaikselt järgi hoopis andma, nii et uime oli nüüd vähe. Sõitsin küll pundi sabas, aga kiirust jäi väheks et teistele konkurentsi pakkuda. Tegin peale igat sõitu mõned muudatused ja vaikselt läks seis paremaks. Tundus et tuul oli ka veidi keeranud, nii et oli julm kaatri eelis. See omakorda tähendas seda et kõik tahtsid kaatris startida ja seal läks väga kitsaks. Samas oli kasulikum kasvõi teisest reast startida, kui alt poolt esimesest. Paar korda olin päris ilusti top4 esimeses märgis, aga selge oli see, et alapurjestusega märkidest minema saamisega oli raskusi. Kui 17 sõitu täis läksime kaldale. Sain aru, et tõstetakse rada veidi ringi ja läheb edasi, aga tuli välja et päev lõpetati hoopis ära.

Kolmapäev oli puhkepäev ja jätkus see „märkide“ lugu. Juba eelmisel õhtul tundsin, et vasak jalalaba on päris pinges- lootsin et veinitamisega läheb paremaks. Hommikul ülesse tõustes oli jalga aga hoopis paiste läinud ja isegi käia oli valus- varbaid liigutada ei saanud. Lootsin et midagi katki pole ja lihtsalt ülekoormus sellest tugeva tuulega jalgade aasas hoidmisest. Panin natukeseks jääd peale, et paistetus maha saada, ning sain juba ringi longata. Olgugi et ilm oli hea, siis vette ronima ei hakanud. Läksin hoopis saali, et veidi ülakehale trenni teha. Pärast käisin apteegist ka läbi ja ostsin diclofenaci salvi et jalg korda saada.

Neljapäeval taas trenipäev ja kuna jalg tundus vähe parem ning tuul rahulikum otsustasin ka ikkagi minna. Seekord 7,9ga. Sellised harju keskmised sõidud, ei midagi erilist. Samas vasakul halsil andis jalg iga kord tunda kui laud laine pealt põrkas, nii et pool rada võtsin rahulikult. 10 sõitu tegin, rohkem ei hakanud jalga piinama. Kuna kell oli alles vähe otsustasin pealelõunat taas saali minna liigutama.

Reedene prognoos oli päris… korralik. Lubas ca 35 knotsi. Randa jõudes rigati seal juba 5,7/5,2 purjesi. Kuna mul 6,4st väiksemat polnud panin selle, et proovida palju tuult kannatab. Esimesed otsad olid väga ägedad. Suured siledad ookeanilained, kus sellise ülepurjestusega oli üli äge kihutada. Kuna kaatriga oli probleeme, siis stardid veidi venisid, ning tundus et tuul andis järgi, mis mulle sobis. Kohe alguses oli selge, et olin purje üle „trimminud“ sest powerit polnud. Jälle peale igat sõitu mõned muudatused ja läks paremaks. Samas hakkas tuul väga imelikult keerutama ja käis ülesse alla, nii et vahepeal ei saanud normaalselt käimagi. Pausi ajal otsustasin, et teen ise mõned otsad ja proovin purje paika saada, ning tundus, et läks paremaks. Järgmistele sõitudele minnes hakkas aga jalg tunda andma, kuid nüüd veidi ülevalt poolt. Ilmselt see sama teema, kui pead varbaid tõstma, et aasades püsida. Punnisin kuidagimoodi need 5 sõitu ära, aga jalg läks järjest hullemaks ja tuul samamoodi ebaühtlasemaks, nii et otsustasin ära lõpetada.
Selge oli see, et kõik märgid viitavad sinna poole, et on vaja lihtsalt puhata, muidu olen varsti täiesti katki. Kui trennipäevikut vaadata, siis pole ka ime- viimasest 8st päevast oleme trenni teinud 6, ning isegi minu poolikute päevadega on kokku kogunenud mul 77 sõitu!!! Eelmine aasta tuli kõikide EMV etappide peale  27 sõitu.

Laupäev ja pühapäev võtsingi siis rahulikult, ning puhkasin. Esmaspäevast läheb trenn jälle käima, prognoos on hea, ning ilm peaks ka järjest soojemaks minema