EM-i kokkuvõte

Aega läks aga lõpuks sai see EM ka paberile kirja. Alustaks kõigepealt sellest miks iga päev blogi ei kirjutanud? Põhjuseid on tegelikult mitmeid aga põhiline on see, et võisteldes kahes klassis korraga on õhtuks selline väss peal et ei viitsi isegi arvutit lahti võtta. Aga parem hilja kui mitte kunagi.
Kui EM-ile minnes oli minu põhieesmärgiks kindlalt foil, siis kuidagi läks nii et lõpuks sõitsin ikkagi mõlemat. Nagu teada siis max lubatud sõitude arv võistluse kohta on 15. Ei mäletagi enam millal viimati 15 realselt täis sai. See kord aga sai ja mitte ainult formulale vaid ka foilile, nii et need kes mõlemat klassi sõitsid said 30 sõitu. Slallimehed naeravad ainult selle peale, aga kursisõidus ei kesta 1 sõit 4minutit vaid 20. Seega 5 sõitu päevas on praktiliselt sama mis 25 slallis- ehk siis päris väsitav.
Kõigepealt võistluskohast- võistluskeskuseks oli hubane jahtklubi, ilmad olid soojad, soe vesi, iga päev puhub, suhteliselt sile… AGA… täiesti ebarealne kuidas tuul keerutas. Ütleks et hullem kui pirita kirdekas. Ühel halsil võis kurss erineda 30-40kraadi,tuul oli puhanguline nagu maatuul ikka, rääkimata siis sellest et kord võitis kalda alt, kord merelt, kord raja keskel. Mitte midagi ei saanud aru, sest mingit loogikat selles tuules polnud. Lihtsalt sõitsid kuhugi poole ja lootsid et veab. Kohati oli nii et mõnest sai 3 korda sõidu jooksul mööda kihutatud. Kuna mulle pole kunagi sellised tingimused sobinud ning justkui mina olin alati seal valel poolel siis ei jõudnud ära kiruda seda kohta. Sellised tingimused soosivad häid ja enesekindlaid sõitjaid, ning vahe tuleb kohe väga selgelt välja. Mina polnud paraku kumbagi. Foil on alles uus ja arenev klass, nii et eks kõik alles õpivad, kuid minul oli seis eriti keeruline. Esiteks olen foili sõitnud vaevu pool aastat, mis pole just liiga pikk aeg. Teiseks olen treeninud üksi kodus ja kui põhitõed saab nii selgeks, siis kiiruste ja nurkade osas on täiesti tume maa- üksi kodus võib ju kiirus hea tunduda aga võistlustel saab õige pildi ette. Kolmandaks tuli mul testida uut foili. Paar päeva enne võistlust sain esimest korda proovida pikema fusioga foili, mis tundus kohe parem kui lühike. Paraku olid ilmad tuulised, nii et sain ainult paar korda väga tugeva tuulega sõitmas käia, ning testimisest midagi välja ei tulnud. Seetõttu toimus kogu testimine võistluste käigus, ning kuna iga päev oli 2-3 foili sõitu järjest siis vahepeal midagi muuta ei jõudnud. Seega iga päev samm korraga. Põhjus miks esimese päeva järel olin kolmas, on lihtne- sõidud toimusid väga tuulise ilmaga ja päris selget pilti kiirustest ei saanud, ning võitis see kes püsti jäi. Võiks arvata et seis läks iga päevaga järjest paremaks, aga paraku nii polnud. Need keerutavad maatuuled ajasid juhtme ikka täiesti sassi ja keeruline oli aru saada, kas asi on lihtsalt ebaõnnes või foilis. Kokkuvõtteks on mul ikkagi hea meel, et lõpuks sain asjad paika ja liikuma. Viimases sõidus, kus start midagi erilist ei olnud, suutsin esimesena ülesse märki jõuda. Allatuules aga piisavalt kindlust polnud, et vajutada, nii et panin kolari ja lõpetasin sõidu 6. Igaljuhul väike positiivne noot võistluse lõppu, mis on olnud suht pettumus. Kindlasti on mul veel väga väga palju õppida ja sättida, aga selge on see, et ega keegi veel püüdmatus kauguses pole.
Kui nüüd formulast rääkida, siis jah, pole aasta aega seda sõitnud, aga kui esimesed sõidud ära tegin, siis ei tundunudki nii hull seis ja mõtlesin et proovin. Iga päevaga läks seis järjest paremaks, ning kuigi esimesed olid üsna kaugel siis tulemused läksid järjest paremaks. Ainult viimane päev jäi veidi kripeldama. Oli vaikne tuul, ning kuna ma võtsin ainult 11.0 kaasa siis oli veidi keeruline. Sain küll hea stardi ja hea esimese krüssu, ning tundus, et võin esimeste seas(kui mitte esimesena) märki jõuda, aga enne märki jäi tuult vähemaks, ning väikse purjega ei vedanud välja. Teise krüssuga isegi võtsin tagasi,kuid viimane allatuul oli tuul päris otsas, ning kaotasin oma 5-6 kohta kindlasti, mis tähendas omakorda üldarvestuses ühe koha võrra langemist.
Ühesõnaga väga väsitav ja keeruline võistlus oli. Samas sai palju sõita mis on alati hea, sest parim trenn ongi võistlus.

Foili Euroopakad

Täna algas Poolas, Puckis formula ja foili euroopakad. Kohale tulime Tristeniga 2 päeva varem ja mõlemad päevad puhus päris palju. Tekkis kohke küsimus et mis purjed üldse regada, sest esimesteks võistluspäevadeks on tugev prognoos, samas nädala teine pool peaks olema vaikne. Lõpuks jäi ikkagi 7.9-8,6-9,3. Esimeseks päevaks oli prognoos 20+knotsi. Hommikul skipersil väideti et puhub 14kn, mille peale kõik ainult muigasid. Ilma igasuguse kõhkluseta panin 7,9 kokku ja läksin veidi varem vette. Liiga palju tuult just polnud aga vähe ka mitte. Esimeses stardis läksin pin-endist ja sõitsin rahulikult oma sõitu- nurka ei saanud, kiirus oli normaalne. Ülemises märgis oli punt üsna koos- mina u6-7. Allatules sain hea hooga veidi ette poole, kuid krüssus jälle sama jama, ning kukkusin uuesti tahapoole. Lõpuks olingi seal 6.koha peal. Veidi sättisin asju ja läks järgmine. Grammi oli nagu parem aga ikka sama seis et ülesse ei saa. Seekord oli aga tuult veidi rohkem ja kuidagi suutsin nii palju kiirusega kompenseerida et lõpuks ennast 4.sõita. Viimaseks sõiduks oli tuul juba päris raju- 25knotsi kindlasti, puhangud ilmselt rohkemgi. Nüüd hakkas juba paljudel raskeks minema. Kui krüssus väga palju ei kukutud siis allatuul oli ikka hull. Selliseid kräshe võis seal näha et jube. Üritasin rahulikult kindlapeale sõita ja mitte kukkuda, ning esimeselt ringilt tulingi 2-3. Poolakas ei saanud aga kohe sealt märgi juurest ülesse ning tänu sellele segas ka mind piisavalt palju et vajusin alla. Suht kehva koht kus olla, eriti veel kui krüssuga probleeme on. Ei hakanud ratast leiutama ja sõitsin oma sõitu- üleval märgis jälle poolakaga koos2-3. 100m saime sõita kui käis kõva pauk ning selline katapult et veepilv oli 2-3m kõrgusel. Nii juhtub kui foiliga ülbeks minna- mina sõitsin samal hetkel chikenis ja trapetsist väljas, tema küljeaasades. Edasi oli vaja ainult mitte kukkuda ja rahulikult lõpuni sõita. Enne alumist märki pidi Preiss peaaegu sisse käima, aga kuidagi suutis end esimesena finishisse saada. Kokkuvõttes minu sõidud 6-4-2 ja kokkuvõttes 3. Tulemus ju väga hull ei olegi aga sõiduga kindlasti rahul ei saa olla. Eks peab homseks natuke varustust sättima et ülesse ka saaks.
Peale kolme foili sõitu oli väike paus ja siis läks formula. Üldse ei tõmmanud merele. Esiteks oli juba kerge väss peal foilist. Teiseks puhus seal ikka väga palju ja ega see formula eriti lõbus ei ole sellise ilmaga. Lõpuks panin ikkagi 10.0 kokku ja läksin proovima. Startisin jälle pin endist ja triikisin ilma nurgata ülesse poole- kuna tuul oli nii tugev siis kannatas kiirusega sõita küll. Ülemise märgi peale pautisin üllatavalt hästi. Mida märgi poole seda rohkem hakkas aga vastu keerama. Lõpuks olin märgis u4, kuigi oleks… mis seal ikka, sest allatuul oli korralik ellujäämine- vastaschikenis ja ilma trapetsita. Mõned kohad andsin ära aga all märgis Steveiga koos. Ei saanud kohe nurka ülesse ja jäin segatud vette. Kogu krüss kulus allatuulest taastumisele ja järgmiseks allatuuleks valmistumiseks. Üleval märgis Tristeniga koos, kui kaater lihtsalt lambist ette sõidab. märk oli triivima hakanud ning kaater asendas märki- okei arusaadav, aga miks sealt kõrvalt teine kaater lihtsalt risti ette tuli? Kuna mul pole see formula siin nii tähtis siis kisasin natuke nende peale, aga kahjuks nad ei õppinud midagi. Sõitsin rahulikult finishisse ja sealt otse kaldale. Sellistes ellujäämis tingimustes võib end ühe päevaga ribadeks sõita, nii et sõidan parem ühte klassi ja korralikult. Tundus muidugi et tuult oli ka juba 25kn keskmiselt, puhangud vast 30. Tegelt oli päris hea et ma rohkem ei sõitnud, sest see mis järgmises sõidus toimus, oli lihtsalt ebanormaalne. Nagu ma juba mainisin, siis need kaatri tegelased ei õppinud midagi… Peale järgmist starti avastati et märgid olid triivima hakanud ning ostustati kaatriga neid paika sättida. Osad said märgi kätte, osad pidid kaatrit taga ajama, kuna vahepeal oli paat märgis ning kaater sõitis sellega ringi. Täiesti ajuvaba! Kes tegi lisapaute, kes tuli lihtsalt maha sellise jama peale. Igaljuhul oli enamus rahvast päris pahased.
Loodetavasti on homme juba rahulikum , nii et on nii võistlejatele kui ka korraldajatele lihtsam, ning saame korraliku sõidupäeva!

Esimene foili võistlus

Läinud nädalavahetusel toimus juba 20.korda NP Baltic Cup Eestis, mis seekord oli vähe erilisem veel ühel põhjusel. Nimelt oli esimest korda stardis windfoilid, ning esimest korda olin ka mina foiliga stardis. Kui nüüd aus olla siis väike sabin oli ikkagi enne võistlust sees, sest ma pole mitte kordagi veel teiste foilidega koos sõitnud. Seetõttu olin täiesti pimeduses, kuidas nurgad kiirused jms on. Samas väga mingit pinget peal pole, kuna tegu ikkagi esimese õppimisvõistlusega.
Esimene päev oli ainus, kus oli olemas realne prognoos, nii et oleks pidanud justkui super päev tulema. Skippers meetingul selgus aga, et kõigepealt lähevad sõitma formulad siis raceboardid ja alles siis foilid. Tehes väike arvestus kaua igal klassil aega läheb, tuli lihtsa valemiga välja et foilid peaks vette saama alles 4-5 ajal pealelõunat. Ütleme nii, et väga positiivne uudis see polnud, sest pidin kell 6 hommikul sõitma hakkama, et õigeks ajaks kohale jõuda, ning siis selgub et pool päeva passime niisama. Samas kui lubatud oli, et võistlejad saavad sõita nii formula kui foiliga, siis polnud ka väga midagi teha- eks me siis passime. Alustuseks läksidki formulad peale ning ilm tundus super, kuni mingi aeg pooled tiksusid ja pooled sõitsid. Tuul keerutas ja pagitas korralikult, nii et kohti vahetati palju- kaldalt põnev vaadata, aga teada oli, et ega seal midagi lõbusat tegelt pole. Üks sõit saadigi kirja, ning siis tuldi kaldale tagasi. Peale seda läks raceboard, ning tundus, et tuulega on kööga. Vaikselt hakkasid foilid aga vette minema, et kasvõi niisama saab sõita. Hakkasin isegi, kuid kohati oli ikka päris plekk. Kui õhk taas liikuma hakkas, otsustasin proovima minna. Tükk tiksumist et jõest välja saada, aga merel oli juba päris korralik tuul, nii et 9,3 oli juba kohati isegi palju. Kuna kaldalt tulles ühtegi lippu veel polnud siis tekkis mõte minna randa tagasi et 8,6 panna. Samas see jõest välja tiksumine võtab nii palju aega, et uurisin kohtunikult ega kaldal lipp veel ülesse ei läinud- selgus et lipp oli ülal, seega mul väga palju aega polnud, ning otsustasin jääda 9,3 peale. Sättisin veidi asju, et saaks paremini puhangud ära kannatada, ning läks sõiduks. Esimene start, nagu ikka, läks aiataha. Jäin kiirendamisega veidi hiljaks, ning siis viskas üks leedukas veel ennast stardikaatri juures sellili. Selleks et „tõkkepuust“ mööda saada, pidin korraliku kaare tegema ja jäin automaatselt teiste alla, segatud tuulde. Vaikselt võtsin sõiduga järgi, nii et teise ringi sõitsime Preissiga juba koos, kuid kohe oli näha et probleeme on allatuulega. Ette poole 3. kohast ei jõudnudki, aga tegin mõned muudatused ning üsna kiirelt järgmine sõit. Nüüd hakkasin juba varem liikuma ja sain korralikult minema. Kiirus ja nurk üsna head ning üleval märgis esimene. Allatuules sain aga niimoodi kotti et jube- teised sõitsin 10-15 kraadi rohkem alla. Krüssuga võtsin uuesti leeduka eest kinni, ning üleval märgis olin taas ees. Allatuul jälle kopi paste ning alumises märgis oli juba tema paari meetriga ees. Sain kiirusega järgi ning siis jäi sõita ainult slalli osa veel. Külg külje kõrval kuni viimase märgini, ning siis üritasin vähe järsemini sisekurvi minna. Sellised liigutused foilile aga väga ei meeldi, ning tõmbas laua serva nagu noa vee alla, ning käisin sisse. Õnneks oli Preiss kolmandana juba nii kaugel, et sain teisena rahulikult lõpetada. Kolmas sõit läks esialgu täpselt samamoodi nagu teine- krüssus liikusin hästi, allatuules kaotasin. Viimane allatuul oli juba päris vaikne, ning siis muutus vahe juba väga suureks, ning leedukas lihtsalt lendas eest minema.
Teine päev erilist prognoosi ei lubanud, kuid kohalikud ikka üritasid optimismi ülala hoida ja väitsid et ilm on soe ja võib termokas tulla. Vaadates merele, siis ükski pilt seda ei soosinud. Vahepeal tegime nalja, et leedukad käivad terve päeva viil käes ringi- sellepärast nad ongi nii kiired. Läks natuke aega mööda, ning olime ise samamoodi liivapaberid käes toimetamas. Kahjuks tuult ei tulnudki, nii et vette ei saanud. Kolmas päev oli tegelt täpselt see sama seis, ning nüüd ei julgend isegi kohalikud enam seda termotuult lubada. Hommikune pilt oli ikka väga väga vaikne. Lõuna ajal said raceboardid vette, aga isegi neile oli päris vähe. Mingi hetk vaatasin huvi pärast suuremat tuulekaarti, ning see näitas, et muugal oli juba puhanguti 7ms, mis andis lootust. Üsna kiirelt jõudis see tuul ka Piritale, ning panime foilid kokku, et sõitma minna. Seekord jäi valikusse 8,6 puri. Pikalt sõita ei saanudki kui hakkasid kõik teised ka merele kogunema- ehk kaldal oli lipp ülesse läinud. Ilm oli väga soe, tuul oli korralik- kohati veidi puhanguline ja keerutav, kuid parem ikka kui kaldal passida.
Esimene start oli rahulik, aga kiirus ja nurk head, nii et üleval märgis olin esimene. Panin allatuult ajama, ning natuke aega hiljem seljataha vaadates nägin et teised tulevad pagiga hoopis teist nurka. Leedukas viskas veel 2 lisahalssi et pagis püsida, ning tänu sellele oli ta all märgis täpselt minu ees. Teises krüssus märgi peale pautisime sünkroonis meetrise vahega. Väga tihe võitlus kestis märgini, sest mul jäi täpselt meeter puudu, ning leedukas sai märgini välja punnitatud. Teine sõit läks alustuseks samamoodi, kuid enne märki sai leedukas parema pagiga täpselt märgis minu ette. Allatuulega suurt vahe ei tulnud, ning külg külje kõrval taas teise krüssu. Nüüd hakkas leedukas aga sählama ning ühes pagis kadus tal kontroll, foil tõusis veest välja ning ta käis sisse. Minul muud üle ei jäänudki kui rahulikult esimesena lõpuni sõita. Kolmas sõit oli tuul juba veidi tugevam, aga 8,6 jaoks üsna mõnus. Krüssus sain kohe väikse vahe sisse, allatuules keegi järgi ei jõudnud. Teine ring samamoodi ,ning kindlalt esimesena finišisse. Kokkuvõttes andis see mulle 2. koha (3-2-2-2-1-1). Arvestades seda, et ma olen foiliga sõitnud vaevu pool aastat ja enne seda võistlus polnud ma mitte kordagi ühegi teise foiliga koos sõitnud ega võistelnud siis võib väga rahule jääda. Konkurent leedust on foilinud juba 3-4 aastat ja 2 aastat võistelnud. Eks õppida/testida/arendada on veel palju aga hea on näha et vähemalt suund on õige

Defi wind 2018

Nagu eestlastel juba traditsiooniks on saanud käiakse surfihooaja alguses ära Prantsusmaal, kus toimub maailma suurim purjelauavõistlus- Defi wind. Kuna päris mitu aastat on võistlus ära jäänud siis on osalejaid veidi „vähem“. Tegelikult oli kirjas ligi 1200 surfarit, kuid ligi 200 kohta jäi veel üle. Kes Defi Windiga kursis pole, siis tegu on ühe suure festival/maraton üritusega lõuna-prantsusmaal, vahemere ääres, Gruissani külas. Iga sõit toimub „rabbit“ stardiga- ehk startida tuleb kaatri ja märgi vahelt, aga alles siis kui kaater on eest läbi sõitnud ja stardiliini avanud.

Defi wind- rabbit start
Defi wind- rabbit start
Seejärel kihutavad üle tuhande surfari Port Novelli, mis on ca 7-8km kaugusel. Terve aeg paakstaagi/külgtuule kursil. Sealt uuesti tagasi Gruissani alla, uuesti Port Novelli ja finish uuesti Gruissanis.
Defi wind- pöördemärk Port Novellis
Defi wind- pöördemärk Port Novellis
Kokku tuleb seega 35-40 km kihutamist. Teada on et tegu on ainulaadse kohaga kus sellist massiüritust üldse teha kannatab, sest kuskil mujal pole nii tugevat risti kaldaga tuult. Kes siin kandis on käinud on ilmselt kuulnud „tramontanast“- ehk tuul mis tuleb mägedes ja puhub üsna tugevalt, eriti päikselise ilmaga. Seda tõestab väga hästi see, et nädal enne Defit saime koguni 3 korda käia siin lähedal La Franquis speedi sõitmas , Eesti rekordeid parandamas. Tavaliselt, kui suund on õige ja päike väljas, võib prognoosile julgelt 10 knotsi juurde panna. Tänu sellele on nii suur üritus üldse võimalik, sest ei kujuta ettegi kuidas need 1000+ surfarit vaikse tuulega stardist minema saaksid.
33101396_1664684033581228_1671772438934847488_n
Kohale tulime see kord u 2 nädalat enne võistlust, et hoogu koguda. Kuna mul jäi see aasta talvine laager ära, siis olid ka uued purjed kõik veel testimata/trimmimata. Sõita saime korralikult. Esimesest 9st päevast sai sõita 8. Edasi pidi juba vaatama hakkama, et end üle ei väsita enne võistlust. Liiga hästi mul see välja ei tulnud, kuna peamine eesmärk siia tulles oli hoopis speedi rekordid. Esimene eesmärk oli 80 ette saada, mida esimesel korral ei tulnud- üle 4h sai kihutatud, aga kui kord aastat sainult kiirust sõita siis läheb aega et hoog ülesse saada. Teisel korral oli juba natuke kindlam tunne, ning sai veelgi pikemalt sõidetud, kuni lõpuks see 8 ette tuli. Esimese eestlasena üle 80 km/h! Paraku polnud kallas kuigi soodne ja vaatamata max 81-le ei õnnestunud Eesti rekordit 10-sek üle sõita (Ametlikud eesti rekordid on 1x10sek ja 1x1h)33037629_1664684533581178_1429755618830319616_n. Päev enne defit läksime uuesti proovima ja ega ma väga optimistlik ei olnud, sest prognoos oli lahja. Päeval tuli aga päike välja, Tramontana hakkas võimendama ja rekordid hakkasid kukkuma. Lõpuks tuli koguni 10seki keskmine 81km/h- endine rekord oli 77.33100566_1664684353581196_2204151609712181248_n
Prognoos Defi ajaks lubas see aasta ka tuult- 2a tagasi kui käisin siis sõita ei saanudki. Esimene päev, ehk neljapäev ja viimane ehk pühapäev oli prognoos väga hea. Neljapäeval kell 13 oligi avamine ja skipers meeting. Kui umbes tund aega olin seal prantsuskeelset mulinat kuulanud (vahepeal räägiti paari sõnaga ingliskeeles ka), viskas mul üle ja tulin ära. Panin rahulikult asjad kokku, viisin 2 komplekti randa, sõin, ajasin kalipsogi juba selga, ning läksin tagasi. Tunne oli selline nagu polekski vahepeal ära käinud, sest samasugune pläkutamine käis edasi. Prantslastega rääkides saingi teada et üritatakse aega viivitada, et õhtu poole tuul veidi rahuneks. Lõpuks poole 3 aegu pandi ka stardi protseduur käima- siin antakse 1h enne starti hoiatus, ning kõik saavad kellad käima panna. Seejärel jooksevad kõik korraga end välja regama (rannas oli lauad koos nimekirjadega, kuhu tuleb alkiri panna enne vette minekut ning tagasi tulles). Kuna minul olid kõik asjad valmis otsustasin kohe proovima minna. Ametlikud tuuleandmed olid ca 30 knotsi, puhangutega 40, aga hirjmutati et Port Novellis on veelgi tugevam. Läksin alustuseks 6,4 ja manta 54ga. Stardialas tundus kõik normaalne, aga veidi maad edasi olid juba puhangud päris tugevad. Oleks tavaline lühike slalli rada, poleks probleeme, aga 40km maratoni tundus kahtlane. Eks tunda andis ka need eelmised pikad speedi päevad. Läksin tagasi kaldale ja võtsin 5,2, mis tundus üsna paras.
Teada on et kui 1200 surfarit tahab korraga minema saada, on start ülioluline. Olen kuulnud palju lugusi kuidas jäädakse stardis tiksuma või ujuma, nii et üritasin iga hinna eest seda vältida. Paraku jõudsin ikka veidi liiga vara liinile ja nii me seal väga suure pundiga poolklissis üritasime aega viivitada. Samas oli rahvast nii palju et ega hooga tagant poleks enam läbi mahtunud. Kuna rahvast oli palju, ei näinud ma täpselt millal kaater sõitma hakkas, nii et magasin stardi veidi maha.33043217_1664683923581239_1874254566116032512_n Samas sain glissis minema, nii et ei midagi hullu- 40km aega kihutada. Üsna kiirelt sai selgeks, et ega mul praegu sellist kiirust ei ole, et esimestega võidu sõita- lihtsalt tugeva tuule ja suure kiirusega jääb kontrolli puudu. Lisaks oli minu 5,2 veidi vähe- 5,6/5,8 oleks olnud ideaalne. Esimesel sirgel polnudki väga mingit erilist massiürituse tunnet- sain rahulikult vabas vees sõita. Enne märki vaatasin esimest korda seljataha, et teada kuidas märki võtma minna ja see vaade oli juba võimas- 1000+ surfarit kõik kihutavad nii kuidas jaksavad! Märgis õnneks liiga tihe liiklus veel ei olnud- sain ilusti märgi juurest jibe tehtud, veidi pumpamist ja rahulikult minema(Märgis olin näteks Ludoga(ESP-12) koos). Samas tuule suund oli päris kehva. Terve tagasi ots oli korralik krüss ja5,2 ning 74l laud pole just erilised krüssajad. Proovisin esialgu pidevalt hooga allapoole lasta, et siis vabas tuules jälle ülesse krüssata. Ega lõpuks liiga palju varu ei jäänudki, ning sain päris täpselt märgi kätte. Juba ees otsas oli mitmeid kes ei läinudki välja. Uuesti Port Novelli poole sõit oli lihtsalt täis hooga kihutamine- vajuta nii palju kui jaksad. Õnneks oli liiklus ka juba hõredam, nii et sai sõita täpselt nii nagu ise tahad. Viimane ots tagasi oli tuult juba selgelt vähe 5,2 jaoks aga kuidagi õnnestus ikkagi ilusti finishisse välja krüssata ja 33 kohaga lõpetada. Mõnus nauditav sõit, ei midagi erilist ega veri ninast väljas punnitamist, ning kui arvestada et stardis oli 1200 surfarit siis pole ka kõige hullem koht.
Teine võistluspäev tuult ei olnud ja tegelikult kuluski väike puhkepäev ära. Laupäev oli praktiliselt sama seis, ainult et vihmane ja udune ning teada oli, et mingi aeg tuleb torm peale. Läksime päeval järvele sõitma, aga ega sealgi väga ei puhunud. Foiliga sai vahelduva eduga sõita, aga midagi head polnud. Seejärel väike ringkäik Leucattesse kus toimus midagi suvealguse laadset- „päikese festival“. Päikest muidugi polnud, suhteliselt jahe ja rahvast tagasihoidlikult. 5-6 aegu hakkas järsku päris kõvasti puhuma ja korra käis isegi peast läbi mõte, et äkki antakse start. Samas ütles loogika kohe, et isegi kui kohe toimuks koosolek, kus pandaks 60min stardiprotseduur käima, siis enne 6-7 starti ei anta, ning see on juba liiga hilja, kuna tagumise otsa sõitjad jääks juba pimedale. Igaljuhul oli torm kohal, mis pidi järgmised paar päeva paugutama. Tagasi Gruissani sõites vaatasin telefonist teadet, et pühapäeval toimub koosolek kell 8 ja start9, ning plaanis 3 sõitu.33078805_1664684180247880_1953171996019785728_n
Pühapäeva hommikul 6:30 äratus… pilves, vihmane, tuuline ja ebameeldivalt külm- kirjade järgi 9C kuigi tundus külmem. Kui varem oli plaan lihtne- kõige väiksemad asjad kokku ja starti, siis nii lihtsalt ei läinud. Vihmane ilm surus tuult maha. Panin 5,2 ja 6,4 valmis lootes et liiga vaikne see tuul ikkagi pole. Soe kohv ja pudru sisse ning koosolekule. Taas tükk aega venitamist ja passimist. Pool rahvast pidi veel telgist väljas vihma käes ootama. Lõpuks pandi ikka aeg käima, sai end välja regatud, paks kalipso selga ja merele. Panin igaksjuhuks 6,4 ja 106- kui peaks olema samamoodi krüssu otsaga sõit, siis tuleb suurem laud kasuks. Startida oli nende suurte asjadega ikka väga lihtne. Loksusin vaikselt liinile, kaater kihutas eest läbi ja leegid.33042199_1664683893581242_1982772751710027776_n Pikalt sõita ei saanud, kui oli selge et asjad on ikka liiga suured. Laud laperdas, puhangutes ei suutnud purje maha tõmmata ja vaikselt vajusin läbi pundi tahapoole. Iga otsaga läks tuul ka järjest tugevamaks ja stabiilsemaks, nii et pidin lihtsalt läbi loksuma. Lihtne see polnud, sest ei mõju just kuigi innustavalt kui sinust lihtsalt kahelt poolt korraga mööda kihutatakse… jube. Kuidagimoodi sain lõpuni sõidetud ja mingi ime läbi olin 49. Tundus küll nagu oleks minust 200 korda mööda sõidetud.
Teiseks sõiduks panin väiksed asjad- 5,2 ja 74l manta. Start kuigi hea ei olnud ja esimesed said kohe algul vahe sisse. Endiselt oli tunne et kiirust lihtsalt pole. Põhjus ilmselt selles, et laud oli liiga väike. Nii väikse lauaga võib siledal küll kihutada, aga chopis hakkab laua liiga väike ahter läbi vajuma, ning pidurdama. Kohad väga ei muutunud- sõitsime pundiga terve raja läbi, ning tunne oli nagu oleks piiraja peal ning kiiremini ei saa. Lõpuks 43. 33045734_1664683793581252_2158589574433996800_n
Peale seda arvasin juba et ongi kõik, sest tundus et aega lihtsalt enam pole. Väss oli ka peal ja viskasin juba lebosse, kui Valde järsku tuli ja ütles, et tuleb veel üks sõit. Tundus küll imelik ,et nii hilja veel sõite tehakse, aga korraldajad ei tahtnud sõitjaid minema lasta mõttega, et lubati kolme sõitu, aga isegi ei üritatud.
Kuna väss oli korralik ja neljas sõit oleks nagunii mahaviskamise andnud, siis läksin lihtsalt läbi sõitma ja võtsin ikkagi väikse 5,2 purje ja laenasin Valkna käest natuke suurema 88manta. Kalda all panin jalad aasa ja täiegi minema- tundus, et kõik sobis. Stardis oli tunda et natuke on tuul juba järgi andnud, kuid sain ilusti minema, ning esimest korda oli tunne, et nüüd saab lõpuks võidu sõita. Selle asemel et läbi pundi tahapoole vajuda, suutsin ilusti tempos püsida ja isegi ette poole tõusta.33072694_1664683833581248_854732022713679872_n Veidi enne esimest märki hakkas aga tuul lahjaks jääma ja pidi kõvasti punnitama, et märki välja minna- õnneks oli minust all pool veel päris palju rahvast. 100m enne märki sai tuul päris otsa ja tiksusin ümber märgi- taas polnud ma ainus. Natuke veel tiksumist ja sain üsna kiirelt minema, aga kogu sõit oli kikivarvul pumbates. Millal viimati sai 8km ühel halsis 5,2 purjega pumbatud? Iga natukese ajapärast väsis keegi ära ja vajus glissist välja. Muidugi oli 30kiloseid ka kes tagant hooga tuli, kuid mõned üksikud. Talvine suusavorm andis tunda, ning pumpasin peaaegu lõpuni välja, kuni tuli kaater ja näitas, et sõit on katkestatud, mis oli ka üsna aimatav. Sellega saigi minu esimene Defi Wind läbi ja kohaks 35.32929976_1664683773581254_1131379460478599168_n
Peale võistlust jäi pähe kahetisi mõtteid- üks oli see, et midagi erilist ju polnudki see Defi Wind, nagu lubati. Teisest küljest jäi kripeldama see, et ma normaalse enesetundega kordagi sõita ei saanud- jäävad ainult oleksid ja poleksid, et mis oleks kui talvel oleks laagris käinud ja õiged asjad all? Võib-olla peab ikkagi uuesti minema. Igaljuhul põnev kogemus ja eks siis ole järgmistel aastatel näha kas lähen jälle või mitte

45. Tartu Maraton

Ahoi! pole ammu kirjutanud, aga taaskord on põhjust kirjutada, sest toimus traditsiooniline talvine laulupidu e. 45. Tartu Maraton. Vaatamata sellele et viimase 2 aasta jooksul olen realselt 5-6 korda ainult suusad alla saanud, panin juba sügisel nime maratonile kirja ja isegi majutuse Otepääle bookisin ära. Kaua sai seda lund oodatud, aga nii kaua tuli usinalt üldfüüsilisega tegeleda ja numbrite järgi tundus kõik super. Kes kasutavad moodsamaid pulsikellasi saavad vaadata seal oma jooksuindexit, mis peaks näitama midagi VOmaxi sarnast. Viimane trenn enne maratoni näitas mul 70 (59+ on kella järgi “eliit” tase). Suusatrenne sai tegema hakata alles jaanuaris, kui tuli paariks päevaks kerge lumekiht maha. Suuskade alt muidugi saepuru lendas, aga iga võimaluse kasutasin ära. Korra sai käidud ka Jõulumäel, et natukenegi normaalsel rajal ja klassikalises stiilis sõita. Pikk jutt kokku võtta- ega see suusavorm kuigi hea ei olnud. Sellele vaatamata, lootsin alla 4h lõpuks ära sõita, sest 2 aastat tagasi kui viimane kord maratonil osalesin, jäi 1minut puudu. Kuna talved on olnud sellised nagu nad on, siis oli osalejaid ka kõvasti vähem, ning seetõttu ka stardinumber päris korralik- 600.
Kohale sai mindud juba laupäeval, et teha kerge lõdvestav trenn ja viimane suuskade test, et kõik ikka toimiks. Kohe esimestest meetritest oli selge, et ega midagi head tulemas ei ole, sest arvestatavalt oli värsket lund rajal, mis tegi libisemise üsna kehvaks. Samas ega seal ei libisenud ükski määre paremini. Peale suuskade testi kerge pasta sisse ning magama ära. Esimest korda sain enne maratoni end rahulikult välja magada. 7st ülesse, hommikusöök ja kohe staadionile, et korralik soojendus teha. Soojendus tehtud, hakkas võistlus juba pihta, sest 30 minutit enne avati stardikoridorid ja suusad olid ju vaja võimalikult ette saada. Kõige agaramad olid juba 30 sekki enne õlg-õla vastas trügimas, sest kujuta ette kui peaks panema suusad 2m tahapoole. Ma võtsin suht rahulikult ja sain ikkagi esimesse ritta. Veel viimased ettevalmistused ja läkski sõiduks.
Kohe esimestest meetritest peale oli selge, et saab olema raske, sest rada oli pehme ja tõusudel oli rada pudrune, kus ei pidanud ega libisenud midagi- lihtsalt sumpasid. Endalegi üllatuseks sain päris rahulikult esimesed kilomeetrid läbitud ja isegi veidi ette poole. Juba 3-4 km möödudes hakkas tekkima rivi, mitte ei sõidetud laialt 8s jäljes. Põhjus lihtne- ees oli sõidetud 2 rada puhtamaks ja kui kõrvale astusid, siis tuli meeletult vaeva näha et ette poole saada. Sain omale üsna head jänesed ette, kes hoidsid tempo ülal ja tõusid koguaeg ette poole. Paraku lõppes see hea sõit juba 10km peale starti. Peale ühte tõusu jooksid 2 rada kokku ja selleks et kõrvalsõitjaga mitte kokku põrgata tegin väikse hüppe kõrvaljälge. Maandudes käis raksatus ning suusk pani minema- klamber puruks. Mõned krõbedamad sõnad, suusk kätte ja ühel suusal edasi. Kuna esimene TP asub alles 12km peal, siis tuli ühel jalal uhada 2km. Meeletud massid kes kõik mööda voorisid, aga pooleli ei hakanud jätma. Nagu tõukekelguga panin raja kõrval edasi. Eriti keeruline oli allamäge, sest jälge väga polnud ja tasakaalu hoida keeruline. Lõpuks kui jõudsin TP-sse siis vuhisesid mööda juba üsna suured numbrid ja rahvast oli palju. Trügisin otse läbi massi sest teadsin et peale toidulaudu on “suusaabi”. Viskasin oma suusa sinna, sealt anti sarnane suusk vastu ja leegid. Kohe läks kõvemaks rapsimiseks sest kaotatud oli ca 15-20 min. Nagu juba varem mainisin siis keskmised 2 rada oli ainult sõidetavad, ning kõrval tuli meeletult jõudu kulutada, et ette poole tõusta. Üsna pea hakkas peas ketrama Ott Tänaku lause Rootsi rallil: ” viimasel 6km pole vist küll kunagi sahk käinud”. Maratonil tundus aga, et mitte ainult viimasel 6km polnud traktor käinud, vaid ka esimesel 58km. Omamoodi naljakas, aga realsus nii oli, sest kui keskmistel radadel grupis istud, siis võis suht rahulikult võtta, ning laskumistel pidi isegi pidurdama, samas kõrvale astud siis ei teagi kas jaksad üldse mööda sõita. 25km peal hakkas juba tunda andma see rapsimine ning võtsin esimese geeli, ning otsustasin, et möödasõite teen edaspidi ainult tõusudel- ülejäänud aja istun grupis. Väike lootus oli, et ehk Elva poole jõudes muutub rada jäisemaks, sest seal tavaliselt väga palju lund pole. Aga mida ei tulnud oli parem rada. 46km peal oli tunda, et hakkab raskeks minema. Mitte et mootor ei jaksaks vedada, vaid lihtsalt keha oli energiast juba tühi. Viimases TP-s võtsin sisse ka magneesiumi shoti, sest lihased hakkasid kangeks tõmbama. Suurt leevendust ei tulnud, aga õnneks hullemaks ka ei läinud. Paraku need viimased 10 oli juba väga raske. Nii raske polegi kunagi olnud. Naljakas oli see, et paaristõuge oli selgelt kiirem kui vahelduvsammuga sõit, aga kuna enam ei jõudnud väga lükata siis tuli proovida vaheldumisi mõlemat. Paaris lükates, tundus et liigun justkui aegluubis, sest see kiirus oli olematu, heal juhul 10km/h. Samas kiiremini ka ei jõudnud. Aga huvitav oli see, et keegi mööda ka ei läinud. Lõpuks tuli see päästev finishisirge ja kannatusterada oligi läbi. Lootuse alla 4h sõita, matsin maha juba suusaklambri purunemisel, aga see aasta jäi tulemuseks 4h29min. Koht 785, ehk selgelt tagapool kui alustasin. Kõige kurvem on vaadata aga finishiprotokollis numbreid kelle tuules kuni suusa purunemiseni istusin- aga need oleksid ei maksa enam midagi. Keskmiseks pulsiks näitas kell ainult 161, aga eks see oli sellest, et lõpus olin energiast tühi ning ei jõudnud enam liigutada.
Kokkuvõtteks sai selgeks see, et tegu oli läbi aegade kõige raskema maratoniga( juba liidrid sõitsid ca40min aeglasemalt kui tavaliselt). Kaasa ei aidanud ka see, et suusatatud on jube vähe- eriti klassika stiilis, ninng see et korralik üldfüüsis on all just väga palju edasi ei aita. Nii et kui keegi järgmine aasta plaanib maratonile minna siis soovitus oleks see, et 200+km võiks ikkagi suuska all olla, millest pool klassikas.
Igaljuhul number jälle kirjas, medal käes ja surfihooajaks tugevam.
#mis sitasti see uuesti

Slalli MM

Peale formula MM-i syltis läksin tagasi Kieli, aga kuna targa nutikella järgi pidin nädala puhkama et taastuda formulast siis sai suhteliselt rahulikult võtta. Paar korda sai küll slallikatega merel käidud, aga kuna tuult väga polnud siis jäid need sõidud väga lühikeseks. Pühapäeval võtsin ette teekonna Kielist Texelisse. Palju ummikuid ja teetöid nii et üsna pikk sõit tuli. Õhtuks aga ilusti kohal. Ööbimiskoht oli mul veidi kaugel- kämping 10km eemal. Kaardil ei tundunudki nii kaugel aga vähemalt oli hea rahulik koht. Esmaspäev oli regamine, ning kuna nädala prognoos lubas sarnast tugevat tuult nagu esmaspäeval ka reedeks siis otsustasin väikse testi ikkagi teha. Kuna IFCA-s on lubatud ainult 4 purje siis pidin valima kas regada 6,4 või 9,3. Läksin 7,1ga alutuseks peale, ning kohe oli selge et chopp/lained on ikka väga jubedad. Purje poolest kõik okei aga lihtsalt polnud võimalik kiiresti sõita. Tegin paari lühikese otsa kaupa testimist, vahepeal käisin jälle kaldal et asju timmida. Lõpuks tundus et sain asjad enamvähem paika ning kannatas juba sõita küll. Max kiirus oli muidugi ainult 51, mida on väikeste asjade kohta ikka vähe, aga vähemalt oli tunne juba parem. Seega otsustasin regada 9,3..7,1 sest kui laine veel hullemaks läheb nii et 7,1ga hakkama ei saa siis ei tundu reaalne et üldse kaatritega välja saadaks. Teisipäevane prognoos oli korralik- 15 knotsi merelt. Kaldal tundus nagu ka et puhuks, aga merelt tuli koguaeg infot et tuult pole… Lõpuks aeti meid ikkagi vette. Panin 9,3 kokku, kuna usaldasin nende tuulemöötjaid mis näitasid ainult 12 knotsi. Vette saades oli selge et realselt ongi vähem- võimalik et hoovus ajas mere rohkem vahtu ja sellepärast tunduski et puhub korralikult. Esimene väljakutse oli muidugi shorebreakist välja tiksumine, kuna eelmise päeva laine oli veel alles, aga õnneks midagi väga hullu ei juhtunud. Selleks et stardikaatrisse jõuda pidi kõvasti paute laduma- polnud eriti head tunnet. Tundus, et chopp mõjutas nii palju, et oleks vaja läinud pehmemat masti (või toppi), kuna praegu hakkas puri liigselt põrkama , ning mugavat asendit üldse ei saanud. Kahjuks või õnneks tehti ainult 2 esimese heati sõidud ära, ning siis saadeti meid kaldale kuna tuul oli liiga ebaühtlane. Rohkem tuult juurde ei andnud ka, nii et esimene päev piirdus sellega. Kolmapäevane prognoos oli üsna nutune, ning juba hommikul oli üsna kindel et sõita ei saa. Skipersil pakuti välja erinevad tegevused, mida päeva jooksul võiks teha- paintball, arrow attack, kardisõit jne. Kella kolme aegu lõpetati päev ära, kuna oli selge, et sellise rannailmaga pole mõtet meid õhtuni seal praadida. Neljapäevane prognoos oli juba parem, kuigi liiga optimistlik ma enam polnud, sest tundub et nad ootavad siin päris kaua enne kui sõitma hakkavad – tundub et poleks olnud seda 9,3 ikkagi vaja… Umbes üheaegu keeras aga suuna 90 kraadi ja hakkas järsku puhuma, ning läks sõiduks. Käisin varakult peal 9,3ga et veenduda, et kõik ikka klapib, ning tundus väga mõnus. Kui esimesed heatid juba startisin läksin ka peale, ning tundus et tuuli oli nüüd juba tugevam. Peas ketras kaks mõtet- mine kaldale ja võta väike puri, ning see on lihtsalt esimene pahvakas mis on ainult hetkeks tugev, nii et tasub jääda suure purje juurde. Tuulekraan oli aga nii lahti jäetud, et lõpuks oli meri valge- 20+ knotti. Pole just eriti head tingimused 9,3le, aga vahetama ka enam ei jõudnud. Nüüd hakkas peas ketrama mõte et kui nii korralikult üle on kas ma siis ikka edasi saan… Start enamvähem, sirge peal nagu foilisin ja teised väiksemate purjedega liikusid selgelt kiiremini. Märgis 5, aga just minu ees suutis inglane jibei ära pudistada ja sisse käia, nii et tõusin 4. Edasi ma isegi ei proovinud võidu sõita. Sõitsin ellujäämis režiimis lõpuni, et mitte katapulti panna või märgis sisse käia, ning lõpetasin 4, ehk sain edasi järgmisesse ringi. Kaldal läks kohe väga kiireks. Kuna polnud ju kuskil kirjas et nii palju hakkab puhuma, siis polnud väiksed asjad valmis. Rigasin kiiresti 7,9 ja 106 manta, ning merele tagasi. Tunus päris paras komplekt olevat. Start kõige parem ei olnud, aga kiiruse poolest keegi vastu ei saanud, nii et püüdsin esimesed märgiks kinni. Siin ifcas on aga märgi ruumi reegel, nii et kõik kes alt poolt tulid tahtsid järsku teed saada, nii et pidin korraliku ringiga minema. Õnneks sain vabas tuules kohe minema ja olin 3. Kolmandas märgis tundus et kõik juba selge. Tegin rahulikult oma asja, üritasin laine pealt jibeida, kui järsku Valentin lendas sisekurvist vahele. Oleks pidanud kindla peale jibeima märgi lähedalt ja mitte jätma teistele ruumi vahele tulla. Kuna sain segatud tuult siis tuli tagant veel itaallane ka mööda, nii et ühe jibeiga olin kohe mängust väljas- puhas enda viga. Kes pole ifca reeglitega kursis siis kui esimeses ringis välja langed lähed Dfinaali, teises ringis langed välja lähed Cfinaali, kolmandas ringis siis Bfinaali. Edasi hakkas tuul järjest vaikima, ning c-finaaliks tundus juba et läheb hapuks. Kõigepealt 2 üldist tagasikutset ja kolmandaga saime minema. Juba enne starti pumpasin u 20 korda, et üldse väikeste asjadega veel liikuma saada. Start õnneks korralik, jibeid ka täitsa enamvähem ja kuidagimoodi õnnestus lõpetada isegi 5-6 kohal (cfinaalis 16 sõitjat). Oleks ma kasvõi korraks jäänud rajal seisma siis poleks ilmselt enam käima saanud ka. Prooviti alustada ka uue ringiga. Nüüd panin jälle suure laua aga 8,6 purje. Kuna olin kohe esimeses heatis, siis palju aega polnud. Start korralik, kiirus hea, ning kindlalt 2 kohal algusest lõpuni. Peale minu heati rohkem sõite ei tehtud, nii et vedas mul. Reedene prognoos oli see mida kõik ootasid- lubas 25 knotsi ja otse sisse. Hommikul randa minnes tundus päris karm- just see shorebreak, ning kuna tuli otse sisse siis pidi välja krüssama. Suurt valimist varustuse osas polnud- 7,1 ja väike laud. Sain ka oma eelist kasutada ning rahulikult puhata, kui teised juba merel olid, sest mul alles 9s heat, millegi ca 45min peale esimest. Päris jube oli vaadata kuidas isegi prod olid kohati hädas et shorebreakist läbi saada, aga kui mina läksin siis kuidagi õnnestus kohe käima saada, ning ilma liigse väsitamiseta starti jõuda. Start selline harju keskmine, kiirus normaale, ning esimene jibe läks ka päris korralikult, nii et märgist kiirendades olin ilusti 3. Teises märgis ilusti laine pealt jibeides lendas järsku peruu kutt lihtsalt küljepealt sisse… ega polnudki midagi teha- sõit oli sellega sõidetud. Kaldale minnes andsin kohe protesti sisse, ning kiirelt lahendati see ära- sain heastamise ning seega edasi poolfinaali. Samas oli seis minu jaoks päris kehva- uime tagumine serve puruks. Rohkem uimesi mul võtta pole ka, nii et pidin sellega hakkama saama. Kaldalt uuesti vette minnes, ei suutnud aga kuidagi lainetest läbi murda. Umbes 10 minutit mässasin seal, pulss punases. Lõpuks minema saades läks aga ajaga juba kitsaks, ning pidin otse starti sõitma. Oli selge, et kui juba poolfinaalis oled, siis heat väga tugev, ning katkise uimega läheb raskeks. Start midagi head ei olnud, sirge peal laud ujus ringi, ning vöör oli koguaeg maha surutud. Siiski esimestest palju maha ei jäänud, aga lõppude lõpuks pole vahet kas jääd meetri või kilomeetriga välja. Bfinaalis lootsin et ehk läheb paremini… liinile jõudsin veidi liiga vara ja pidin pidurdama, nii et kohe pundi sabas. Jibeid olid õnneks normaalsed , nii et mõned kohad võitsin, ning lõpuks bfinaali 7. Arvestades seda et siin on vähemalt 20 sõitjat kes käivad regulaarselt ka PWA-l siis polegi väga paha. Järgmises eliminationis sain 2x olümpiavõitja sabas sõites ilusti teise ringi. Teine ring oli juba aga väga keeruline. Juba enne starti läks kitsaks, kuna oli kaatri eelis ja sõideti mind lihtsalt kinni. Peale esimest märki tundus et esimene punt on juba läinud ja midagi püüda pole, eriti sellise uimega. Kolmandas jibeis käisid 2 sõitjat sisse, ning järsku läks mul väga kiireks. Nüüd oli vaja kihutada elueest, sest edasipääs oli nii nii lähedal. Viimane jibe aga eriti hästi välja ei tulnud, ning hollandlasel õnnestus mind 5 meetriga edestada… Jälle oma lollus, oleks kohe alguses täiega pannud, poleks hollandlaselt variantigi olnud…. Nagu seis varustusega veel piisavalt halb ei olnud, siis ühe laine pealt maandudes käis jalast raks läbi, ning lõi valu sisse- täpselt sama asi mis tenerifel. Ülepinge varvaste tõstmisest, et aasades püsida(ainult 2 vasrvast 5st liikus veel). Cfinaal eel läks veel alt downhauli ots puruks, nii et puri jooksis ülesse… ühesõnaga paras jama. Kuna kalda all oli hull laine siis ei käinud ka iga sõidu vahel puhkamas, vaid triibutasin merel. See omakorda tõmbas kolmandaks eliminationiks täiesti läbi. Kuna juba hommikust peale oli arvutis mingi kala sees, siis oli mul suvalisi tulemusi sinna kirjutatud, see aga tähendas, et iga ring sain järjest raskemad vastased ja seda eriti kolmandas eliminationis. 4 väga tugevat sõitjat+mina. Ja taas, uim oli katki ja jalg tegi valu, nii et tundus väga keeruline edasi saada. Kogu sõidu sõitsin Casperi järel 5. Kohal ja ei leia kuskil varianti et mööda saada… seega edasi ei saanud. Mis nüüd eriti pahaseks tegi, oli see et varustuse purunemise, väsimuse jne töttu olid peaaegu kõik ülejäänud heatid sellised et 3-4 sõitjat. Ehk siis teised pidid lihtsalt läbi sõitma et edasi saada, mina pidin madistama 2 finalisti ja Bfinaali sõitjaga. Oleks arvutis mul õiged tulemused sees, siis vaevalt ma nii rasket heati oleks saanud… Kuna seis oli selline nagu ta oli, väss oli päris hull, siis ei hakanud üldse Dfinaali ronimagi, sest vaatamata sellele mis koha ma seal saanud oleks, oleks see olnud mahaviskamine. Õhtul korralik venituste pooltund, ning lõpuks hakkasid varbad ka uuesti liikuma. Laupäeval suurt midagi teha polnud. Tuult ei olnud ja juba 2 aegu lõpetati võistlus ära. Seega minule jäi 2Cfinaali 1Bfinaal ja 1 Dfinaal. Midagi erilist polnud, samas positiivne et kiirusega prodest maha ei jäänud. Nüüd oleks vaja lihtsalt rohkem võistelda, et vältida oma rumalaid vigu ja koguda kindlust.

Formula MM 2.osa

Reede, nagu arvata oli, tuult ei olnud. Ei pakkinud isegi kile alt oma asju välja. Sai terve päeva lihtsalt passida, mis kulus peale neljapäevaseid sõite ära. Nii mõnedki läksid õhtul isegi peole, kuna ka laupäeva prognoos oli nutune, aga mulle tundus, et võib ikkagi tulla. Laupäeva hommikul oli vaikne side-off tuul olemas, ning lootus oli, et kui annab veidike juurde, siis võiks juba sõita. Samas juba eelnevatel päevadel hakkasid jutud liikuma, et kui kohalikele meestele ilm ei sobi siis ei hakata ilmselt üldse proovimagi. Varasematel aastatel on kasutatud liiga suure laine vabandusi jne. 10 aegu oli aga tuul juba olemas- Malte läks foiliga peale ja kihutas ringi, kuid meil lükati koguaeg edasi- Isegi kaatreid ei aetud vette. 10.30 lükati taas poolteist tundi edasi, mis tegi mõned siin päris pahaseks. Näiteks Steve, kellele see vaikne tuul sobib, läks peale 12,5ga ja tuli tagasi et 11,5 puri võtta, kuna puhus korralikult.Kui küsisin et miks nii pikalt edasi lükati kui nende info järgi 6-8knotsi tuult, siis hakkas pihta et tegelt ikka vähem tuult ja lõpuks oli juba jutt et 4-5knotsi jne. 12 aegu hakkas peale jutt et kohe tuleb äikese pilv peale ja liiga ohtlik jne. Tegelikult tuli väike vihm , mis tappis tuule ära, aga selleks ajaks oli juba poolteist tundi puhunud ning 1-2 sõitu oleks võinud ära teha. Kuna rohkem tuult ei tulnud siis tegin väikse jooksuringi kuna 2 päeva sai tühja juba passitud. Pühapäevane prognoos oli juba parem- otse merelt ca 15 knotsi. Hommikul ülesse ärkasin polnud üldse tunnet et nüüd läheks ja võistleks. 10st läks esimene start- panin 11.0. Startides ei saanud taas seda kiirendust ülesse nagu oleks tahtnud, nii kui nurka hakkad pressima tõmbavad hoovus ja lained nii kinni et ei liigu üldse. Lisaks olid manöövrid sellised nagu sõidaks esimest päeva. Esimese sõidu lõpuks oli ka alumine liist jälle puruks, teises tõmbasid jalad täiesti krampi, nii et ei suutnud üldse midagi teha. Kolmas-neljas sõit tulid juba päris raskelt, sest korralik väss oli peal. Punnitasin kuidas suutsin, aga koguaeg selle top15 tagumises otsas, ning päevapeale kaotasin ka 1 koha. Esmaspäevaks, mis oli ka viimane võistluspäev, oli prognoos kõige tugevam. Juba hommikul korralik tuul ülal, ning otsustasin kohe panna väiksema uime, kuna näha oli et eelmine päev ei saanud asju liikuma. Start taas tagasihoidlik, nii et natukese aja pärast pautisin ära, et vabas tuules sõita. Teisel halsil ei suutnud aga lainetega hakkama saada, nii et loksusin vaikselt sõidu lõpuni. Peale sõitu Läksin kaldale, et panna oma kõige väiksem 68 uim.Järgmine start oli natukese parem, aga siis oli stardis poolakas minu taga kes ei sõitnud üldse nurka, ning triikis mul pealt läbi. Pautisime Preissiga ära, aga nüüd tundus, et minekut juba oli. Sõitsin sama kiirusega aga paremat nurka. Märgi peale pautisin veidi hiljem, et kindlalt välja minna, aga nii tugev hoovus oli, et sõitsin ilusti 5 meetriga märgi alla, ning pidin lisapaute hakkama tegema, ning kukkusin kohe 3-4 kohta. Teise ringiga võtsin jälle natuke tagasi, kuid märgi peale minnes täpselt sama seis. Alguses läheb ilusti välja ja enne märki vaikselt vaikselt tiritakse alla poole, ning taas 2 lisapauti, ning 3-4 kohta tahapoole. Sõidu lõpuks oli alumine liist nii sodi, et tuli juba liisutaskust isegi välja. Ega muud üle jäänud kui panna 9,3 ja loota, et ehk piisab. Läksin nüüd veidi varem peale, kuna teada oli et slalli puri pole päris formula jaoks mõeldud. Natuke asju sättides läks seis paremaks ja tuult oli ka juurde andnud. Start seekord juba korralik, aga väikse purjega nii palju nurka ei saanud kui oleks tahtnud, ning pidin ära pautima. Sellele vaatamata päris normaalsel kohal. Kogu esimene punt nii tihedalt koos, et 100m eespool olleks, oleks võinud juba top5 olla, aga kuna powerit nappis, siis ei suutnud ette poole võidelda. Samas kogu sõidu sõitsin koos Kördeliga, nii et kurta justkui ei saa. Enne viimast sõitu sättisin veel natuke, ning nüüd tundus ka nurk juba päris normaalne olevat. Start kaatrist väga korralik, aga pol 25 minu seljataga surus mind järjest allapoole. Tundus nagu sõidaksime slalli- samal ajal kui triikisime päris paljudel prodel pealt läbi. Lõpuks ei suutnud enam seda jama kannatada, ning pautisin ära, et vabas tuules sõita. Üleval märgis ilusti esimeses pundis, Conzalo järel ja Kördeli ning Alexandri ees. Nii allatuules kui teises krüssus otsisin koguaeg kohta kus saaks vabas tuules&vees sõita, ning mingi hetk tundus et peaks juba top5 olema, kuid vahetult enne märki keeras tuul vastu, ning kaotasin päris mitu kohta. Lõpuks siiski eelmise aasta maailmameistri ees ja eelmise aasta teise mehe järel. Ikka täiesti uskumatu kui väiksed olid vahed, sest päris mitmes sõidus oli nii, et viimasel külgtuule otsal oli top10 kõik ühel sirgel koos. Vaatamata sellele, et viimased sõidud olid juba enamvähem, langesin ma siiski 1 koha veel tahapoole, ning lõpetasin 14. Kogu päeva sõitsin justkui esimese pundi sabas,ning peale seda tuli päris suur vahe, enne kui järgmised ükshaaval tulema hakkasid. Selge see, et rasked tingimused, hoovused jms, aga kiiruse poolest oleks võinud vabalt lõpetada ka top6-7. Aga mis seal ikka peale võistlus enam oleksitest rääkida- parimad võitsid. Nüüd nädal puhkust/trenni/ ettevalmistust ning järgmine esmaspäev juba slalli MM Hollandis.

MM 1.osa

Kuna MM oli pikk, ning juhtus palju siis sai ka palju kirjutatud- seega on see postitus kahes osas.
Teisipäev oli meil esimene päev MM-il. Algas see üsna uduselt. Päikest, tuult, sooja- midagi polnud, aga lootus oli, et ehk pealelõunat tõmbab tuule käima. Tund haaval lükati teateid edasi- suht nüri tegevus see ootamine ikka. Umbes 5 aegu, kui taas tunni edasi lükati ja pilt ei olnud seda nägu ka et tõstaks, ei viitsinud ma enam seal rannas passida ning tegin väikse tiiru linnapeal. Vaikselt vaikselt hakkasid puuladvad liikuma, ning lootus oli et ehk miskit ikka tuleb. Randa tagasi jõudes oli selge et läheb sõiduks. 12,5 kokku, kalipso selga ja merele. Esimene start anti alles 19 aegu. Tuul küllaltki vaikne, aga suurele purjele tundus justkui piisavat. Tükk aega mõtlesin,et kas startida parema või vasakuga. Tundus justkui vasaku eelis, samas suht riskantne, ning polnud kindel kas see ära tasub. Üks asi mis siin huvitav on, on see, et kehtib täielik saksa kord- must lipp. Ei mingeid heastamise võimalusi, oled üle, siis automaatselt võetakse maha. Lõpuks startisin kindlapeale paremaga suht liini keskelt. Sain juskui nagu minema, aga no polnud tuult, nagu tuuleaugus loksusin, siiski keegi mul seljatagant järgi ei jõudnud, ning pigem sõitsin teised nurgaga kinni. Üks kes minu taga kehvema nurgaga tuli, oli sakslane, kes oli sunnitud ära pautima ja kui nüüd natuke ette rutata, siis ta võitis lõpuks sõidu. Mina aga läksin ilusti laylineile välja, tegin paudi ja sõitsin märki, aga tuult oli endiselt vähe, nii et erilist minekut polnud. Need kes raja keskelt või paremast äärest läksid said korraliku tõsva pagi ja olid kohe pikalt ees. Seega olin järsku sattunud sinna tagumisse vagunisse, kuigi olin justkui kõik õigesti teinud. Üritasin mis ma üritasin, mõned kohad sain ette poole, aga lõpuks alles 11. Järgmine start tundus vähe rohkem parema halsi kasuks, nii et läksin sama taktigaga. Taas justkui tuult pole ja kuidagi ei saanud kohapealt minema kiirendada. Loksusin vaikselt, aga poole krüssu peal oli üks sakslane mulle alt ette pressinud ning teine tuli tagant kiirusega peale, nii et pidin u 100m enne õiget aega ära pautima. Nüüd polnud jälle raja keskel tuult, nii et Sebastian, kes mulle kiirusega peale sõitis võitis lõpuks sõidu, ning mina selle ühe hetkega kohe 14. Täiesti jube kuidas saab ikka ebaõnne olla. Tundub küll, et avameri ja tuul peaks ühtlane olema, aga meeletult palju oleneb sellest kas saad sinna tõstvasse pagisse või mitte. Kõrvuti sõites võiks ükskõik kellega võistelda, aga kui oled 100m eemal ja pagi ei saa, siis kaotad meeletult palju. Kuna kell oli selleks ajaks juba 21 saanud, siis rohkem punnitama ei hakatud, ning lõpetati päev ära. Kolmapäeval oli hommikul 9:30 kohe koosolek. Kuna aga puhus korralikult otse sisse, ning 2m shorebreak oli üleval siis ei olnud võimalik paatidega välja saada, ning lõpetati kohe formulate jaoks päev ära. Päeval toimus wavei võistlus, mis meenutas pigem eestikaid, sest keegi midagi erilist korda ei saatnud, aga eks oli keerulised tingimused ka. Neljapäevane prognoos oli hea, ning 9:30 koosolekul anti kohe teada et läheb sõiduks. Kuna laine oli suurem ning tuul tundus ka suht normaalne, panin 11.0 valmis. Merele minnes tundus aga tuult oluliselt rohkem kui kaldal olles. Minut enne vette minekut veel mõtlesin, et kas panna chikenid külge või mitte, ning vedas et lõpuks ikkagi panin. Startisin paremaga, taas liini keskelt, sain vabas tuules minema, aga kuidagi ei õnnestunud kohe nurka ülesse saada, nii et vajusin ees sõitja segatud lainesse. Kuna ei tahtnud ära pautida, siis kannatasin lihtsalt seal, ning otsustasin veidi pikemalt edasi lasta kui teised juba ära pautisid. See oli päris hea lüke. Sain tõstva pagiga ilusti märki välja ja võitsin sellega üsna korralikult. Allatuules andis aga tunda see, et puri oli veidi liiga vähe peale tõmmatud, ning kiirust väga polnud. Teist korda ülesse minnes tegin täpselt samamoodi, aga nüüd tundus tuul veelgi tugevam, ning pidin päris korralikult võimlema, et asju vees hoida. Samas tundus et ka teistel oli raske ja nii sõitsin näiteks Steveilt kiirusega alt läbi ette ning märgis olin 3, täpselt Preissi ees. Allatuules andsin minna nii kuis suutsin, ning endalegi üllatuseks polnud Preissil vastu midagi panna, ning suutin 3. Kohaga lõpetada! Kui nüüd oleksitest rääkida, siis kui oleks puri õiges trimmis olnud, oleks võinud ehk veelgi kõrgemal lõpetada, sest esimesed polnud üldse kaugel. Järgmises stardis tahtsin veidi rohkem kaatri poolt startida, kuna teadsin, et nurk on hea, aga stardis kipub kiirusega kehvasti olema. Nüüd jäi aga soomlane 5 sekki enne starti minu ees seisma, kuhugi mul minna polnud, ning kui pauk käis sõideti pea kohe mul pealt läbi. Proovisin kuidagi moodi olukorda päästa, aga sellises konkurentsis pole nii kehva stardiga midagi teha. Tundus et Preiss ka väga ei liikunud, ning madistasime temaga koos pool sõitu, kuni viimase allatuulega sai ta eest minema, ning mõned koha ette poole. Minule jäi alles 14. Koht mis peale 3 oli päris korralik pettumus.(pulsikell näitas max pulsiks 195 mis peaks olema minu maksimaalne, nii et ega rohke poleksi suutnud pingutada) Väike puhkepaus ning läksime uuesti. Kolmandas stardis sain natuke paremini minema, aga nüüd ei tasunud see nurka sõitmine end ära, kuna seal oli just tuuleauk, ning teiseltpool tulnud sõitjad võitsid kohe päris korralikult. Teisele ringile minnes avastasin, et puri oli kuidagi imelik- alumine liist oli puruks läinud, ning puri alt suht lame. Viimane allatuul oli väga raske, kuna tuul oli vaikinud, ning pidin kõvasti pumpama, et alumisse märki välja minna. Vahepeal juba mõtlesin et rohkem ei suuda, aga nii kui pumbamise järgi jätsin vajusin lainepealt ära, nii et varianti polnud ja pidin edasi tõmbama. Õnneks sain hakkama, ning lõpetasin täpselt Preissi ees 12. Kuna mul on kasutada ainult 1 poom ja 1 mast siis ei jõudnud kaldale minna, et teist purje ülesse rigada, nii et pidin kuidagi oma väikse ja katkise purjega hakkama saama. Tõmbasin alt rihma nii palju peale kui võimalik, et natukenegi kuju saada. Start päris korralik, paremaga pin endist, aga sellise purjega nurka hoida oli ikka väga raske, nii et vaikselt vajusin teistest alla poole. Allatuules vedas mul aga korralikult, ning sain hea pagiga vahet esimestega korralikult tagasi võtta. Teisel ringil tundus et kõik läheb normaalselt. Sõitsin taas vasakusse nurka, kuni hakkas vastu keerama. Viskasin paudi ära lootuses et teisel halsil tõstab, aga selleks ajaks oli tuul läinud, ning loksusin vaikselt ülemisse märki. Tundus et kaotasin päris mitu kohta, aga õnneks üks sakslastest ei läinud märki välja, ning pol-10 ei saanud märgi juures kohe käima, nii et võtsin järsku 2 kohta kohe ette poole. Allatuules jäid teised ainult kaugemale, aga kuna ees oli vahe juba nii suur, siis kedagi püüda polnud, ning lõpetasin 8. Ei tea kuidas selline asi õnnestus, sest alumine liist oli selleks sõiduks mitte ainult puruks, vaid ka sisse jooksnud, nii et puri nägi päris jube välja, lifti polnud, laud oli vees kinni ning nurk kehva. Kokkuvõttes endiselt 12.täpselt Preissi järel, aga eespool on 3-4 sõitjat päris lähedal, ning kuna järgmise sõiduga tuleb veel üks mahaviskamine, siis on võimalik veel tõusta.

MM-i proloog

Kuna kevad on olnud see aasta selline nagu ta on, ning merele pole saanud palju, siis oli plaan tulla varakult juba Saksamaale, et valmistuda MM-ks. Mõeldud-tehtud. Nädalavahetusel veel viimased ettevalmistused (isegi merele sain korra), ning esmaspäeval algaski reis. Esimene etapp oli Kuressaare-Klaipeda, mis on praktiliselt sama ots mis nädal tagasi baltic cupil käies. Õhtuks jõudsin ilusti kohale, tegin check-inni ja sõitsin laevale. Kuna pean seekord/taas üksi võistlema minema, siis tundus kuidagi loogilisem see laeva variant. Miinus pool oli see, et nüüd läheb edasitagasi ots 100-150 euri kallimaks, samas sain rahulikult puhata, süüa jne nii et olen kohe valmis trenni tegema( üksi sõites oleks pidanud poolas kindlasti majutuse võtma ja öö ära magama, nii et vaevalt kiiremini oleks tulnud kui laevaga). Sõit muidu väga mugav. Kajut täiesti laeva vööris, vaatega merele. Ainuke miinus see, et mitte midagi polnud laevas teha. Teisipäeva päeval jõudsin Kieli. Terve tee oli meri olnud nagu peegel, nii ka Kieli lähedal, kuni järsku viskas ühe pilve alt u 20knotsi, millele järgnes vihm ja taas vaikus. Laevalt maha saades oli ilm jälle ilus. Edasi suundusin Vincenti poole, kes pakkus lahkesti enda juures öömaja. Kohale jõudes oli järsku ka tuul hakanud tõusma, nii et läksime otse randa, mis oli u 10-15min sõidu kaugusel. Päris mõnus avar koht, suur parkla jne. Kuna liiga palju ei puhunud panime mõlemad 11sed kokku ja merele. Esimene emotsioon oli, et mis küll toimub, mitte kuidagi ei saanud liikuma. Olgugi et olime avamerel, oli chopp ikka väga ebameeldiv ja raskesti loetav, samas Sylt tuleb ilmselt sarnane. Esialgu minust vastast väga polnud, aga vaikselt vaikselt hakkasin ka liikuma, nii et lõpuks kannatas natuke isegi võidu sõita. Samas oli tuul ka tõusnud, ning juba varem sain aru et see eriti pehme uime variant väga siinsele merele ei istu. Nii et pikalt ei punnitanud ja alustuseks kena küll. Järgmine hommik ülesse tõustes oli nina nii tatine, et õhku ei tulnud üldse läbi, ning selge oli see, et merele minekust pole juttugi. Sain päevläbi lebotada- käisin vaatasin linnas ringi jne. Peab ütlema et see Kiel on sellest suhtes väga mõnus- kui tahad lihtsalt puhata. Õhtupoole ei suutnud enam paigal istuda, ning tegin kerge jooksuringi, et haigus välja higistada. Neljapäeval seadsin suuna juba Sylti poole- pole ju vahet kus ma passin. Umbes 12 aegu asusin teele. Niebüllist istusin rongile, mis viib sylti. Tundus justkui oleks koduteel ja ootaks tipptunnil praami Saaremaale, sest järjekorrad olid meeletud. Kokku oli 10 rida kus sai piletit osta, ning ikkagi ootasin u 30 minutit enne kui kassani jõudsin ja selgus et pean hoopis terminalist seest pileti ostma. Õnne kombel jõudsin isegi rongile ja ei pidanudki kaua ootama. 20min loksumist ja kohal. Otsejoones randa, kus praegu toimub „multivan master and junior kitecup“. Esimene üllatus oli see, et lühikeste pükstega oli päris mõnus olla- tavaliselt peab siin ikka tutimütsi kandma. Selle viie minuti jooksul mis seal olin ja otsisin korraldajat kellelt infot saada, muutus ilm totaalselt. Merelt tuli külm udu peale, ilm läks pilve ja +13 kraadi- täpselt nagu tavaliselt. Sain kätte oma käepaela ja parkimiskaardi, aga asju ei lubatud veel randa viia. Järgmine hommik kohe 8st ülesse et asjad autoga randa viia. Päev oli taas selline poolkahtlane. Kohati nagu juba lubas ja siis uuesti pilves ja jahe. Tuul oli küll olemas aga ei tahtnud sellise jaheda ilmaga vette minna, seda enam et üksi. Selleasemel käisin linnas ringi ja tutvusin vaatamisväärsustega. Päris mõnus väike linnake, veel mõnusam oleks siis kui oleks rattaga olnud ja saanud kiiremini erinevad kohad läbi käia. Õhtuks oli kella järgi pea 28000 sammu tehtud. Õhtul hakkas vaikselt ka päike piiluma, ning õhk läks vähehaaval soojemaks. Laupäeva hommikul tõusin selle peale ülesse, et bussis läks jube palavaks. Sel ajal kui vaikselt kohvi juba jõin oli päris naljakas vaatepilt. Võistlejatele mõeldud parkla kus praegu on küll enamus lohetajad ( kokku u 10 autot, neist 9 VW multivanid), tegi iga 5 minuti tagant keegi ukse lahti, sest läks liiga palavaks, aga kuna nad pool päeva istuvad joovad õlut ning õhtul käivad linnapeal siis keegi nii vara end ülesse ei aja. Põhjus miks nii soojaks oli läinud, oli see, et tuul oli nüüd lõunast ja päike väljas. Kuna tundus olevat piisavalt ka sõitmiseks siis sättisin end juba 10 aegu randa. Seal nägin Preissi, kes oli ka just jõudnud, ning võtsime plaaniks 12 aegu vette minna. Tuul oli küll veidi vaiksem kui oleks tahtnud, aga ikkagi mõnus soe nii et 12,5 kokku ja merele. Kahjuks midagi head polnud, selline keerutav ja pagitav termokas ainult kalda ääres aga umbes tunnikese sai ikkagi sõita. Kaldalt oli päris huvitav vaadata, et kui kõik lipud olid peaaegu sirged, siis 200-300 meetrit kaldas eemal oli selge triip kus kohast edasi oli täiesti vaikus. Ülejäänud päeva sai päikest nautida- ei juhtu just tihti et saab Syltis shortsides olla. Kuna mul oli üks liist imelikul kombel keskelt pooleks läinud siis oli mul vähemalt tegevust. Pühapäevane prognoos oli juba parem, veidi rohkem merelt ja tugevam. Taas 11 aegu vette, ning kuigi tundus et ikkagi suure purje ilm, siis läksime 11ga peale. Esialgu oli päris vaikne, kuid päevapeale andis juurde, ning lõunaks oli 11 juba päris ok. Samas kindel ikkagi pole, et kas sellise ilmaga peaks siin 12 või 11ga sõitma, kuna chopp on päris korralik. Umbes 3h sõitime/testisime Preissiga, hiljem tuli rahvast juurde. Tundus et kõige kiirem oli hoopis Miguel(por-5), aga kuna tingimused päris keerulised siin, siis eks see harjumine võtab veidi aega. Kuna nüüd oli mul 11.0 alumine liist puruks läinud, siis otsustasime proovida suure purjega, kuigi teoorias peaks sellise lainetusega väiksem puri kiirem olema. Väga pikalt ei sõitnud, aga tundus et käik oli nüüd justkui parem ja sõitsime Preissiga üsna võrdselt. Ainuke miinus suure purjega oli see, et väsitas rohkem, nii et päris 2-3 tundi järjest nii sõita ei jaksaks. Igaljuhuks korralik pikk testipäev. Enamvähem kõik mida vaja sai läbi testitud, nii et homme kui on regamispäev saab rahulikult võtta ja puhata, ning teisipäeval kihutama hakata.

Baltic Cup Leedus

Reedel sai alguse võistlushooaeg Leedu Baltic Cup-iga. Vaatamata sellele, et prognoos oli üsna nutune otsustasime paar päeva enne, et ikkag sõidame Leetu. Kuna Eestis ka ilmad üsna jahedad ja väga palju sõita pole saanud siis oli lootus ,et ehk saab vähemalt natuke trenni teha- järgmine võistlus mul juba MM. Neljapäeval kohale sõites tervitas meid Pärnu kandis lõrtsisadu- ilmselt esimene kord kui võistlustele sõites lund/lõrtsi sajab. Kohale jõudes oli aga ilm üsna normaalne, päike väljas ja +8. Majutuse otsustasime seekord võtta võistluskohas veidi eemale Ventesse, et ei peaks magama sellise külmaga seal Svencele konteineris, kus on üsna jahe. Hommikul randa minnes oli vaikne maatuuleke ülal ja tundus et saab kohe sõitma. 11:30 läkski lipp. 12,5 kokku ja merele. Kohati oli päris mõnus, kohati päris vaikne-nagu maatuul ikka. Juba enne starti läks meil Preissiga võidusõiduks- mitte meetritki ei tahtnud kumbki järgi anda, nii et pidin 10 sekki enne starti hoo maha võtma, et üldse liinile pääseda. Veidi pumpamist ja sain segatud tuulest ka välja, nii et kokkuvõttes läks isegi hästi. Kogu krüssu sõitsime üsna võrdselt- ütleks et Preissil gramm parem kiirus mul gramm parem nurk. Millegipärast oli aga meeletult pikk rada pandud, nii et tundus et krüssasime terve igaviku. Kui üks hetk kella vaatasin oli juba 8min täis ja polnud veel esimeses märgis. Märk oli aga ilusti tuuleauku pandud, nii et tule mis kursiga tahad, märgi juures keerab tuul vastu ja vaikib. Nii tunduski et kord oli üks ees kord teine. Lõpuks parkisime kõik sinna märgi juurde end ära.  Preiss ja lat-107 enamvähem koos, mina nende järel. Järgmine pagi mis tuli, jõudis aga minuni enne, nii et sõitsin neil pealt läbi ja keerasin esimesena allatuulde. Loogika ütles, et peaks kohe ära jibeima ning pagiga merele tagasi sõitma. Selle lükkega kaotasin aga päris palju, kuna mul vaikis tuul üsna kohe ära, ning teised sõitsid pagiga alla välja. Alumiseks märgiks olin 3-4, kuid jäin endale kindlaks ning pani taas mere poolt läbi, kuna ei suutnud välja mõelda ühtegi loogilist seletust miks oleks pidanud minema maatuulega kalda alla. Seekord tasus see ära ja kuidas veel. Ülesse märki jõudes ühtegi konkurenti silmapiiril enam ei paistnud. Allatuules tulin pagides jibeitades üsna rahulikult ja lõpetasin sõidu esimesena- ajaga 30min! Preiss kes oli teine kaotas juba üle 2 ja poole minuti. Peale seda päästeti mõned lohed, mis olid vette kukkunud, tõsteti rada grammi lühemaks, ning prooviti uut sõitu anda. Selge oli see, et tuul keerutas ja pagitas järjest rohkem. Stardist väga paljud minema ei saanud, aga mul õnnestus seekord päris hästi. Isegi Preiss vajus mul üsna kohe ahtrilainesse, kuid kahjuks vaikis tuul täiesti ära, nii et tuli sõit katkestada. Kuna kohtunikul siin optimismi jagub, siis proovis ta veel ühe korra starti anda, kuid nüüd polnud enam variantigi, et keegi käima saaks. Ei jäänudki muud üle kui meid kaldale ootama saata. Päeva jooksul aga midagi paremaks ei läinud, nii et 7 aegu lõpetati päev ära. Kokku olin merel 2h22min, millest siis see üks sõit oli 30min. Pulssi näitas 13 minutit viiendas tsoonis (ehk 90-100% max /176-195) ja 21 minutit neljadas tsoonis( ehk 80-90%max-st / 156-176). Ehk siis päris korralik tööpäev, vaatamata sellele et ainult 1 sõidu saime kirja.

Laupäevaks oli prognoos pigem hommiku poole, ning seega tõsteti esimene start kella 10ks. 9 aegu randa minnes oli tuul aga üsna tagasihoidlik- suund veidi rohkem maa pealt kui eile. Umbes 11 aegu hakkasid vaikselt pagid üle käima, ning aeti meid vette. Kohe alguses oli selge et tuult vähem kui esimene päev, ning tundus kahtlane kas üldse sõita saab. Meil jätkus Preissiga match race. Stardis jälle poole meetrise vahega, pumpasime end kuidagi linnilt ülesse, kuid 100m hiljem jäin tiksuma. Veidi aega hiljem ka Preiss. Teine start  läks täiesti metsa. Ei suutnud teiste vahel end minema pumbata- umbes 5 inimest sai kokkuvõttes üldse glissis starditud. Kui pagi jälle peale tuli, sõitsin veidi maad ning viskasin kohe paudi ära, et saada jälle mere poolt ülesse minna. Korraks tundus et seis oli juba päris hea, ning Preissiga juba nibin nabin, kuid kui märgi peale pautisin, siis rohkem käima ei saanud. Preiss natuke maad eemal sai mingit moodi aga glissis märki välja, olles sel hetkel ainus kes terve raja peal sõitis. Vahed kärisesid kohe meeletult pikaks ja paras loterii käis. Lõpuks kui esimese ringi lõpetasin teisel kohal, katkestati sõit ära. 15min pumpamis jälle täiesti tühja. Paar korda prooviti veel startida, aga see oli juba lootusetu, nii et läksime kaldale ära. Ilm oli aga mõnus soe, nii et sai isegi päikest võtta. Vaikselt vaikselt tuul keeras ja umbes 5 aegu hakkas mingi õhk 180 kraadi teisest suunast liikuma. Varemgi selle suunaga proovitud sõite teha- kaldal tundub et puhub, merel tegelt ei puhu- tüüpiline loode tünn. Vette minnes olid aga esimesed otsad isegi suht normaalsed, aga üsna kohe hakkas vaikselt maha kruttima. Esimene start saime Preissiga ainsatena minema, aga sõit katkestati ära. Teine kord tundus isegi parem tuul olevat, ning panime täiesti ülesse märki välja, kui siis ära katkestati. Huvitav oli see et me saime esimese ringi ajaks 13 min ( teine ring on juba veidi lühem), nii et tegelt oleks võinud sõita küll. Kolmanda korraga sai juba natuke rohkem stardist minema, meil Preissiga ikka sama seis- teistega võrreldes sõidame pikalt eest ära, mina jäin aga vaikselt nurgaga koguaeg temast maha. Selge on see et 2 kilo kergem laud teeb sellise ilmaga ikkagi oma vahe. Allatuules sain kuni jibeini sõita, siis jäi nii vaikseks, et tiksusin alla märki. Taas oli Preiss ainuke kes sõitis, kuid kohtunikule tundus et sellest piisab. Teises krüssus sain peaaegu ülesse märgini, aga siis vaikis jälle, ning mul tuli viimased 100m tiksuda. Allatuules polnud variantigi, ning ega polnud motti ka pumbata- Preiss oli kaugel ees, ning kolmas koht poole ringiga minu taga. Tiksusin terve allatuule, väravate juures sain uuesti käima, ning finishist läbi koju sõita. Realselt oleks pakkunud et sõidu ajal võis olla u 5-8 knotsi tuult, kuid ära ei katkestatud. Huvitav oli ka see, et kontrollaeg ei kehtinud, nii et kõik kes tahtsid raja läbi tiksuda võisid seda teha, olenemata sellest palju aega läks. Seega teise päeva kokkuvõtteks oli tehtud u 10 starti, merel oldud üle 6h, ning kirja saanud ainult 2 sõitu, mis olid ka väga kahtlased. Samas trenni mõttes päris korralik pingutus. Õhtuks oli päris arvestatav väsimus peal ja nägu päikese tõttu ära põlenud.

Pühapäevaks oli prognoos päris nutune. Hommikul randa minnes ei liikunud ükski oks. 12 aegu hakkas mingi õhk liikuma, aga see oli nii vaikne, et polnud meil lootustki. Tund aega seda 1-2m/s tuult oligi ning siis plekkis täiesti ära. Polegi ammu nii peegelsiledat vett näinud. Paar tundi passimist ja lõpetatigi võistlus ära. Huvitav on muidugi see, et kui tavaliselt on võistlustel reegel, et 1 sõiduga on võistlus kirjas, kuid meistritiitli saab välja anda alles 3 sõiduga. Siin on aga vaja 3 sõitu, nii et formulatel põhimõtteliselt nagu midagi ei toimunud- isegi diplomit ei antud J . Aga ikkagi võiks õelda, et korraliku trenni sai sellest võistlusest, nii et päris tühja see sõit ei läinud, ning enesetunne enne MM-i mis paari nädala pärast algab on päris normaalne.